ma juba lootsin, et Balti Jaama turu kallale ikka ei minda.
aga ei. ikka on vaja jälle kõik ära uuendada.
otse loomulikult ei ole mul midagi selle vastu, et Balti Jaama, kui Tallinna peavaksali, ümbrus korda tehakse. et tekib mingi loogiline bussi-trolli-trammi-rongijaam, nagu mujal maailmas (kusjuures ma olen absoluutselt kindel, et sellest ei tule ikkagi sellist keskjaama, nagu mujal linnades ja mõnigi asi jääb seal umbes samasuguseks, nagu Hobujaamas – nagu oleksid asjad koos, aga ei ole ka, trammipeatuse perroon on kaugelt liiga kitsas ja seal bussiterminali saamine üsna ebamugav ja kõik bussid ei mahu terminali ära ja muu selline). et seal pole enam sellist imelikku seltskonda ja ma ei pea lapsele seletama, miks onu seal põõsa all magab, kui me trammiga mööda sõidame. et tekib mingi jalakäiate ala ja puha.
aga-aga, selle jaoks ei pea kõike ära likvideerima ja ära lammutama. või turgu kui sellist ära kaotama. et jätame ainult euronõuetele vastavad steriilsed müügikohad alles. no tänan, ei.
ka vingetes eurolinnades sellised turud olemas. nojah, alati pole just toit ja tööstkaup segi, nagu meil, aga mis siis. ongi huvitavam ja rohkem rahvast ka. mulle see just meeldib, et on kõike natuke. et võib lihtsalt ringi käia ja uurida ja vaadata ja imestada. ning sellehulgas ka vajalikku osta.
ei, ma ei karda mingite sanitaarnõuete pärast. pole ma kunagi turutoidu pärast pidanud põdema. lihavalik on suurem ja odavam kui poes, pealegi saab sealt alati värskemat liha, kui supermarketist. aedvili ja maitseroheline on ‘ehe’, kui õigest kohast osta. teatud asjad on kallimad ka, aga see on siis juba oma valik ja teadmine.
kusjuures Riias on raudteejaama tehtud ju vinge kaubanduskeskus, aga samas on seal kõrval ka suur-suur turg alles. kuigi see pole vast kõige parem näide, sest seal on ka veidi samu probleeme nagu meil selle raudteejaama ja turuga. aga siiski.
siinkohal on see Kadaka turu näide väga hea. algul oli ka kena jutt, et suurt midagi ei kao ära, aga nüüd on seal turg kus?
Aasta: 2008
arhiiv või?
pildiarhiivi mõte on ju arhiveerida võimalikult esinduslik valik võimalikult hea kvaliteediga pilte?
ja siis kuulan ma kõrvalt juttu, kuidas ikka ei tohi liiga suuri pilte arhiivi saata, arhiveerigu fotograaf neid omale nii suurelt, kui tahab. möhh?
ei tasu siis imestada, et osa fotograafe sellesse üksusesse väga sõbralikult ei suhtu. huvitav, millal arhiivikliendid selle peale ära kaduma hakkavad?
***
Ma olen omaenda toas, omaenda mõtetes kinni.
Siin on mu varjupaik. Vähemalt ma arvan nii.
Õues on sügis. Päike paneb puu otsast tuule poole ära sikutatud lehed helgelt särama. Kõik need kollased, kuldsed, oran˛id, punased, violetsed, pruunid toonid. See ringkäik, mis ei lase end tühistest inimlikest probleemidest häirida.
Loodus on suurem.
Mina siinpool akent võin mähkuda oma muredesse ja rõõmudesse. See puudutab ainult mind ja ei mõju kuidagi sinna, mis on teisel pool. Kogu mu olemasolu on nii tühine selle kõrval.
Nii et ma võingi end vabalt tunda. Sest minust ei sõltu midagi. Ma ei muuda midagi. Minust ei muutu midagi. Ning mul ei olegi põhjust midagi tunda.
tegemata eksami järeleksam
nädala pärast on jälle kool.
eile tuli kiri, et seda eksamit saab laupäeval järgi teha.
kirjutasin seepeale kooli kirja, küsimusega, et kas seekord on eksam vastavuses õppejõu poolt antuga või mitte. ja et kui mitte, siis ma ei tee ka seekord ja vajadusel pöördun ‘kuhu vaja’ (mailis on täpsemalt see muidugi kirjas, siin pole oluline). kenasti ja viisakalt ja sõnastatuna nii, e ma ei süüdista konkreetset kolledzhit selles jamas, vaid et probleem on õppejõus.
täna hilisel pärastlõunal helistas mulle kooli õppekorraldusspetsialist ja küsis, et kas ma ‘sellest sinisest raamatust’ õppisin. mh? meil ei olnud ju üldse mingit kirjanduse loetelu. ja ühte raamatut ma nägin, seal ei olnud suurt midagi.
igatahes olid nad täna pool päeva vaadanud ülesandeid ja raamatuid ja leidnud, et kooli raamatukogus on üks õpik, kus vajalikud valemid on sees. ‘see sinine raamat’.
telefonikõne oli muidugi töisel ajal, ma ei lülitunud kohe ümber ja mul on tunne, et kui ma lähen Tallinnas raamatukokku otsima seda sinist raamatut, siis ma ei leia midagi 🙂
nii et esmaspäevaks pean leidma mõne koolikaaslase, kes saab kooli raamatukogust läbi käia ja mulle täpse nime öelda, siis saan õppida.
iseasi, et kas see nüüd niimoodi on ikka päris õige jälle..
aga üks sinine fotoakvarell eilsest hommikust siia lõppu 🙂
Tartu-päev
hommik oli maru kena. usu ja päike, sügisene loodus. fantastiline.
aga ma olin roolis ja mul oli ainult väike kaamera kaasas. tegin paar pildistamispeatust, kuid ma ei oota sealt suurt midagi.
sain vajalikud paberid punktist A punkti B toimetatud, natuke tööalaselt lobisetud punktis A (nad ikka tahavad mind seal tööl hoida ja lausa tunnustati, et ilmselt ma olen kõige teadjam seal) ja natuke punktis B (seal nad tahavad ka minuga koostööd jätkata, kuigi rääkisime veidi üldisemalt).
Ecoprindi uues majas käisin ka ära. seal on mõeldud kogu tootmisprotsessi keskkonnasõbralikkusele, mitte ainult see, et kasutatakse ökomärgisega paberit. värvid on neil ka nüüd ainult taimsed, muid enam ei kasutata.
aga Tartu algas ja lõppes Evuga. alustuseks viisin talle kohe ära purgikese porgandi-õunamarmelaadiga ja pärast trehvasime veel lõunal ka korra – kuna ta oli väga töine, siis kukkus see välja küll nii, et tema tuli siis, kui ma olin lahkumas.
bussiga oleks olnud mugavam, oleksin tukkuda saanud. aga ajaliselt oleks siis väga umbe läinud. nüüd jõudsin päris täpselt.
sügis
peale õues jalutamist aitasin lapsele ajalehest kokkukeeratud porgandit värvida. guae meil pole, niiet akrüülidega. ja jube maalimisisu tuli peale.
liigutama!
nii, töökoht maksab igas kuus 500.- trenni või muud sellist kinni. on mingi tervisespordi pilet. suhteliselt vinge, nüüd tuleks veidi aega iseendale ka leida. hetkel ei kujuta küll ette, kust see tulema peaks :O
(aga see on üks väike trikk küll minu siin kinnihoidmiseks)
kolumbuse-eelne supp
seda suppi tegin ma esmakordselt päris mitu aastat tagasi, kui lapsega kodune olin. ostsin turult mingeid juurikaid-liha, et suppi teha ja kodus mõtlesin välja, et siia ei sobi ükski kartul, riis ega makaron sisse. ilmselt sobiks ka, aga ma ei pea vajalikuks. ning vahelduseks on hea süüa toitu, kus neid ei ole.
ning sellest kartulita-olekust saigi supp oma nime 🙂
koguse annan umbes 8-le liitrile. keedan üsna paksu ja tihke supi ning siis söödavale portjonile lisan vett. ülejäänud läheb sügavkülma, kiire tööpäeva õhtul hea võtta.
kogused on antud nagu on, ma ei oska osiste kaalusid väga pakkuda. pealegi pole see ju nii oluline, kas on veidi rohkem porgandit või mustõirgast 🙂
750g-1kg porgandit
1-2 kaalikat või naerist (sõltuvalt suurusest)
1-2 juursellerit (jälle, sõltuvalt suuruest)
1-2 mustrõigast
1,7kg lihasemaid veisesupikonte
1,2kg suitsusearibi
2-3 sibulat,
pipart, vürtsi, soola
maitserohelist
supikondid ja ribi loputa külma vee all puhtaks ja pane külma veega potti, nii et liha-kondid on kaetud veega. aja keema. jälgi juures: kui keema hakkab minema, koori vaht ära ja keera kuumus maha, et keeks aeglaselt. ägeda keemisega keedab vahu ‘supi sisse’ ja puljong jääb hägune. seega on see vahuriisumise momendi tabamine väga oluline.
kui vaht on kooritud, siis keeda vaevu keevana 4-5 tundi.
vahepeal valmista ette muu supimaterjal: koori, puhasta ja vastavalt soovile lõika kuubikud või ribad.
kui puljong on on oma aja ära keenud, siis tõsta kondid ja liha sealt välja. kurna puljong läbi marli ja sõela. korja sõeltalt suuremad lihatõkid ära ja ülejäänud läheb sodisse.
pane puljong uuesti tulele ja lase keema. ära vett lisa!
siinkohal panen mina supi sisse teemuna, mille sees on pipra- ja vürtsiterad ning loorberileht.
vahepeal lase porgandi- ja sibulatükid kuuma panni pealt vähese rasvainega läbi ning seejärel lisa keevasse puljongisse. lase supp uuesti keema ning lisa mõne minuti pärast kaalikad. seejärel jälle keema ja juurseller. ning jälle keema ja viimasena mustrõigas.
kuni supp minu korda keema tõuseb, jõuad liha kontide pealt ära puhastada ja tükeldada. kõige lõpuks lisa need nüüd juba üsna paksu supi sisse.
lase uuesti keema.
nüüd võtan ma selle päeva söögikoguse teise potti, lisan vett ja soola ning lasen veel korraks keema. serveerimisel lisan maitserohelist.
juustuhala
tänane Saaremaa LPT Hollandi leibjuust on päris hea jälle. augud on üsna ümarad ja maitse pole liiga happeline. ka on lõigatav.
erinevalt enamikest kodumaistest juustudest.
mina ei tea, mis nende juustudega õieti juhtunud on. olid ju ometi meil ka saada korralikud ja erineva maitsega kõvad ja pehmed juustud? nüüd on kodumaine juust enamasti pehme ebamäärase maitse ja mittevalmis aukudega käkk. vabandust, aga ma ei oska teistmoodi nimetada. ma vahel ikka ostan mingeid suvalisi asju ka, et taaskord pettuda. ka seesama saarlaste Hollandi leiva kvaliteet on kõikuma hakanud ja ma uurin enne pakendi korvi poetamist seda päris pikalt.
jah, ma olen kuulnud neid jutte piimatöösuste poolt, et tooraine pole enam sama mis enne. aga ma ei olegi päriselt aru saanud, et mis siis nii erinev on. ja et miks siis ikkagi just meil on probleemid? et mismoodi näiteks Rootsi ja Saksa ja Soome juustutööstuste tooraine on parem?
ma tõesti ei tea seda ja ehk keegi oskab mulle täpsemalt ära rääkida?
muide, ka kõige parema maitsega sai poes ei ole kahjuks Eesti oma. jah, teda müüakse Eesti firma kaudu, aga päritolumaa on Läti. kuid see on ainus sai, millel on normaalse saia maitse ja mis ei pudise laiali (ma ei räägi väiketööstuste saiadest, mille konsistents on suurte firmade saiade omast nagunii parem; aga noid saiu reeglina hüper-supermarketitest ei leia ka).