aastalõpu lähenemist on märgata igasuguse jõuluteemalise tegevuse kasvuga. väike pidu siin, teine seal, lasteaia heategevuslik üritus, kasvatajate kingirahad.. viimasega pean vist jälle mina tegelema, niigi on hilja peale jäänud :O huvitav, et keegi teine pole juba üles võtnud. aga see kipub nii vist olema, et kui korra teed, siis eeldatakse, et jäädki tegema. eks ma siis jään.
Aasta: 2008
egopaid
eile oli RM-il ujumine ja läksin varem lasteaeda järgi, nagu ikka neil päevadel. sain nad kätte sööklast ja ütlesin õpetajale, et ma viin ühe poisi ära. õpetaja vaatas siis meid seal ja ütles, et see poiss võiks küll jääda ja ma võiksin parem mõne teise ära viia. ma jäin siiski endale kindlaks 🙂
vaatasin uuesti õppeinfosüsteemi. eelmisel sessil tehtud eksami hinne oli väljas. üsna koba peale tegin seda eksamit, minust väga mööda aine oli. aga siiski, napilt positiivne tulemus käes. jess!
juba mõni aeg tagasi ütles grupivend, et selle eksami tulemused on väljas. vaatan mina siis õppeinfosüsteemi ja seal on kirjas endiselt, et ‘mitteilmunud’, selle esimese korra lahkumise peale. pagan! mõtlesin siis, et ma pole oma kodutööle, mis oli eksami eelduseks, vastust saanud. et kas sellepärast või? eriti nõme oleks siis nüüd kodutöö uuesti saata ja veel üks kord seda eksamit vehkida teha ju. kuigi see viimane tegemine ei kannata mingit kriitikat. ma parem ei räägi, kuidas see käis.
aga nüüd vaatasin seda viimast hinnet ja korraga avastasin, et puuduva eksami hinne on rida ülevalpool ja täiesti kindlalt positiivne 🙂
ei, ma ei ole uhke selle üle, kuidas ma selle hinde sain, aga vähemalt pole mul ühtegi võlgnevust kirjas!
ning viimasel ajal olen saanud oma fotode suhtes jälle positiivset tagasisidet. selleni välja, et tehku ma uus näitus. eks näis, ilmselt niipea ei jaksa.
lisaks sain veel paar töist asju kenasti tehtud.
nüüd palun lilli ja okolaadi ja pai!
une-eelselt
mu kahest kirjatööst on kummastki, noh, 80% tehtud. edasi on rohkem nokkimine ning tehniline pool ehk sisulist mõtlemist vähem. aga kuna järgnevatel päevadel on ka ‘päris’-tööga tegemist, siis on ju aega ka veidi vähem.
tegelikult ma isegi ei uskunud, et ma tänaseks nii kaugele jõuan üldse. panustan veel põhitöö homsele hommikule ning neljapäevaks jääb viimistlemine.
aga pea valutab ja ilmselt on mingi üleväsimuse staadium. kuigi ma pole poolte öödeni istunud üleval. ainult natukene 😛
või siis on see peavalu mingist kergest pingelangusest.
täna tegin umbes kolm lumepilti ka. seebikaga linnas. polegi jõudnud vaadata, mis välja tuli. kahju on lausa natuke, et ei ole jõudnud kusagile. päeval on vahepeal nii fantastiline valgus, et sure ära.
tähendab, ma ei hakka surema. kohe kindlasti. aga lihtsalt et lumi ja valgus ja puha.
no ehk tuleb ikka veel talve. kevadel oli ju märtsi lõpus vinge talv ja tollest on mul küll pilte. kusagil .. mujal, vist.
magama ära.
külm
ükskõik kui kuumaks ma vett ei keera, on mul vannis ikka külm. veider.sest tavaliselt mulle ei meeldi liiga kuum vann.
kui ma käega kraanist tulevat vett katsun, on see ometi kuum. ma ei saa aru, kuhu see soojus kaob. miks see minu juurde ei jõua?
alles siis, kui ma end vee all sooja duiga üle lasen, hakkab veidi soojem.
kiired ajad
jube kiire on. kõik asjad ühel ajal. puhata ja mängida ei saa. eks siis kunagi teine kord.
lume ja tuisuga on kõik korras. igalt poolt läbi murtud. lumme ei mattunud. kuigi hea meelega mattuks ja sulaks alles kevadel välja.
jõhvikad
sellised need siis ongi. nämmad pealegi 🙂
saiataigen kerkib. sellise ilmaga ei oska midagi muud teha. vaatasin oma ammust poolikut käsitööd, seda sobiks ka teha.
aga tegelikult pean hoopis kooliasju tegema. neid ei ole lihtsalt enam mitte kusagile lükata.
lohutus selle juures on see, et kui ma veel veidi pingutan, siis peaks kevadeks ühel pool olema!
laisk laupäev
kusagilt Paldiski maanteelt oli üle lahe mõnus vaade. aurav meri, laev ja lumealune päike.
aga kiire oli.
pärast ei liikunud sealt enam mööda. pilt jäi tegemata. veidi kahju on ka. sest vaade oli tõesti tore. iseasi, mis ma sealt kätte oleksin saanud.
aga üle pika aja vedasin teist autot sabas. oskused tunduvad veel alles olevat.
tibijutud, jõhvikad ja veel üht-teist
istusime eile L.-ga ja rääkisime suhtlusest ning suhetest, kuni RM oli eelkoolis.
ja taaskord pean tõdema, et ükski probleem ei ole unikaalne. samas ei tähenda see, et lahendused oleks hoobilt võtta. mõned asjad tuleb vist lihtsalt alla neelata?
poolteist tundi tibijuttu on vahel absoluutselt vajalik.
esimesed jõhvikad suhkrus saime ka. nämma.
edasi müüa on ka, kui keegi tahab. ma võin ehk homme pilti teha, mõni karbitäis on ehk siis veel järgi.
kokkuhoiureziim: kohvimasinat ei lülitatudki täna sisse. tööl. päris tobe. ei hakka ju kuskile välja ka minema kohvi hankima nüüd.
mere kohal on kummalised suitsused pilved. nagu meri põleks. veeaur?
valge laev kumab läbi pilvede. aga see valge laev ei vii küll kedagi paremasse maailma.
kassikas
jah, Evka tunneb end endiselt hästi ja mõnusasti. ma tahaksin vahel temaga kohad ära vahetada.
kuigi ta ise on veendnud, et tal on nurrutamispuudus ja talle ei anda piisavalt süüa. minu meelest on ta veits liiga paks nagunii..