ma käisin nädal tagasi kinos ka. ‘Tuukrikella ja liblikat‘ vaatamas. sisuliselt eelviimasel seansil.
ja ma ei oskagi seda kommenteerida. mõtlemisainet on igal juhul siiani. kui guugeldada, siis leiab ka päris mitu arvamust.
ning hoolimata päevasest ajast oli kinos üllatavalt palju publikut.
ning ma ei saa parata, mitte-‘meerika filmid meeldivad mulle rohkem. võinoh, mitte-mainstriim. kihilisemad sellised. jäävad veidi kummitama.
selle konkreetse filmi puhul kiskus silma ka paar korda märjaks. mitte niivõrd ühesest kaastundest, kuivõrd teatud, ma-ei teagi-mis, asjade tabamisest. mingid hoomamatud isiklikud seosed.
seda, mis on kallis ja oluline, peab hoidma iga päev. sest kunagi ei tea, kui kauaks seda on.
miskipärast meenub mulle mu vanaema.
Aasta: 2008
paar kassilauset
mis kasu oli eileõhtusest vannitoa peaaegu-et-kevadpuhastusest, kui hommikuks oli jälle hulk kassiliiva põrandal. pean kinnise liivakasti panema oma prioriteetide hulka.
aga muidu väideti mulle juba, et olen vahetanud fotoseltskonna kasside vastu.
ohissand.
selline mulje võib jääda küll. asun olukorda parandama.
mäng
veetsime täna selle mänguga pä’ris mitu tundi ära, harjutades 🙂
**
kevad või asi. nõuan päikest ja kohe!
või saaks mõned head mahlased apelsinidki..
ütle mulle..
olulisi asju peab aegajalt meelde tuletama. iseendale. ja laskma tuletada. sest asjad ja situatsioonid muutuvad ajas.
häid asju ei saa kunagi liiga palju öelda.
ma olen tüüpiline naine, kellele meeldib kuulda 🙂
mida naised on väärt..
ma ei hakka omale kopima, aga minule pole see ringikiri veel jõudnud.
päevapäästja
kui päev kipub halliks kiskuma, siis tuleb leida tegevust.
näiteks suhelda inimestega.
ning siis avastad, et su ümber on endiselt need head inimesed, kes oskavad öelda hea sõna õiges kohas ning kes on valmis veidi üle oma mugavuspiiri astuma su pärast. lihtsalt niisama.
sõbrad, kes hoolivad inimlikus mõõtmes. kelledel sa oled mingil määral südames. kes lihtsalt ütlevad need paar asja, mida oled asjatult oodanud mujalt ja kes toovad hetkeks naeratuse näole. andes lootust, et ma suudan seda naeratust jälle mõnda aega kanda – kui ainult õigest kohast tillukese tõuke jälle saan.
aitäh 🙂
kasside elust (või minu elust kassidega)
õues on päike ja kraadiklaas ütleb, et 7 kraadi. nagu kevad või mis?
kahe kassiga läheb sööki minu meelest rohkem kui topelt. kas nad kujutavad ette, et neil on mingi söögikonkurents või mis? kusjuures enamasti on kausis ikkagi süüa.
küll aga peaks suurema veekausi ostma. praegu täidame enam-vähem kaks korda päevas. või kolm korda kahe päeva peale.
ning kuna uuem kass suudab liivakastis jube hoolega kraapida, siis peab vist kinnise liivaka kah soetama. mul on sellest minimaalselt kaks korda päevas vannitoa põranda harjamisest veidi tüdimus peal. pealegi see praegune liiv jätab põranda peale ärapühkimist määrdunuks.
väidetavalt lihtsalt mu vanem kass ei kraabi korralikult, nagu peab – aga mulle sobis see variant veidi rohkem 😛 liiv oli kastis ja ei pidanud väljaheiteid mööda kasti taga ajama, olid koos ühes kohas.
aga no loomad on loomad ja kuidas keegi just toimetab, ega siis seda neile pahaks panna ei saa. eks meie peame ikka kasside järgi muganduma 😛