Aasta: 2008
mõttejuppe
selline kevadhommik ei tohi alata voodis vähkremise ja peavaluga. ja õhtust rippu jäänud kummaliste mõtetega.
ma ei tõuse just tihti enne kella, täna püüdsin tükk aega vastu pidada, aga lõpuks ikka ajasin end voodist välja. sest mida ma seal olen, kui rahutu on olla.
ma pean veidi tegelema organiseerimistega. sest poja on ikka tõbine, aga mul on mingeid asju vaja teha. kusagil käia. midagi toimetada.
nädalavahetusel pean olema mitmes kohas korraga, ma ei tea kuidas seda organiseerida.
õhtul rannas kiikuda on hea. jalgrattakiivrit on ka vaja: lapselt nõuan, aga omal ei ole. halb eeskuju.
esmaspäev
no ja lõpuks on keerulisel ajal sõber ookeani tagant, kes jagab vajalikku tunnustust ja teeb virtuaalse patsutuse, mida vaja. mis teha, kui igal hetkel lähemalt ei saa.
aga nüüd kisub kevadeks ära, tundub. eile oli veel jahedat tuult, täna tööle tulles ei pannud küll tähele. hästi tore oleks õhtul mõnusalt mere ääres jalutada. või midagi sellist. eks paistab, kas tekib võimalus. kaksi on parem kui üksi.
eemaldumine
Elu on mind õpetanud asjadest mööda vaatama. Nendest, milledest ma teada ei taha.
Tavaliselt ma eelistan teadmist. Aga vahel on mitteteadmine siiski parem. Kui ma tegelikult tean, aga ei taha teada. Siis on hea teha nägu, et ma ei tea. Ignoreerida.
Kõike pole võimalik lahendada. Kõik pole minu võimuses lahendada. On asju, mis on, ja millede suhtes ma ei saa midagi muuta. Seega mul pole mõtet rabeleda.
Ning kui need siiski puutuvad minusse, aga mulle üldse ei meeldi, siis ma vaatan nendest mööda. Nendest läbi. Teen need olematuks enda jaoks. Ignoreerin-ignoreerin-ignoreerin.
Mis ei tähenda, et need minusse ei kuhjuks.
Kuhjuvad küll. Aga sellest ei saa keegi aru. Sest siis kuhjuvad need vaikselt ja ainult mind närides. Tekitades minus küsimusi, kõhklusi, valu. Asja, mis nagunii korda ei lähe, pole vaja ignoreerida. Valu kuulub komplekti. Teadmine teeb suuremat valu. Mitteteades õnnestub vahel unustada. On valida valu ja valu vahel. Ja neis üksikutes asjades valin ma mitteteadmise valu.
Ma ei pea seda isegi varjama. See lihtsalt ei paistagi välja. Sest ei pea ju varjama asja, mida ei tea. Ja kõigile meeldib, et ma olen pealtnäha olukorraga rahul, midagi ei päri ja kõigega nõus.
Kuni ma eemaldun sellest kõigest päriselt ja hästi kaugele ning keegi ei saagi aru, miks.
pirukad
Balta turult saab kolm pirukat sama hinnaga, millega Stockast või Kaubsist ühe. maitsevad ka rohkem vanaaegsete pirukate moodi, aga seisma neid ei tohi jätta, tuleb samal päeval ära süüa.
aga tegelikult on need nii suured, et mulle oleks ühest ka piisanud küll ja küll. nüüd olen suure vaevaga teise ka sisse ajanud, aga mis kolmandast saab, ma ei tea. miks ma küll arvasin, e ma neid nii palju suudan sisse ajada?
õhtupoolik kontoris
ma istun üksi siin kõige ülemisel korrusel. ümbritsevad peegelmajad viskavad aknasse õhtupäikese helke. kõik on sinine ja kuidagi kauge. ma olen veidralt isoleeritud. siin maailmas nagu ei olekski inimesi. on majad, taevas, meri, päike, kajakad.
liftki ei liigu, sest nii hilja pole siia üles kellelgi asja.
koridoris suriseb kohvimasin ja tualettruumi säästupirnid viskavad külma valgust.
aeg on fikseerunud ja ainult kajakad õues liiguvad kusagile.
kas parem fotokas on ikka parem?
netikuller kirjutab Canon 450D eelistest Canon 400D ees.
pidin algselt oma jutu neile kommentaariks panema, aga siis mõtlesin, et tegelikult ma ei taha ju neile midagi öelda, vaid pigem kaamerate kohta.
tavakasutajale, kes laseb tavaliselt välja 10×15 pilte, kui neidki, pole vahet, kas on 6 või 12mp. isegi 6mp kaamera failist saab täiesti edukalt välja printida suure, meetrise küljepikkusega pildi (sellist pilti ei vaata keegi ju nii nagu kasvõi a4 piltigi, ikka distantsilt).
ekraani suurus pole nagunii nii suur, et näha, kas pilt on vajalikest kohtadest terav. ikka peab suurendama. näeb ära kompavead. pidev pildinäitamine, mnjah. peegelkaamera puhul üsna totter funktsioon, kuigi ma saan aru küll, et sellega püütaksegi neid pühapäevapildistajaid, kes on digiseepidega harjunud.
fokusseerimine sõltub ka objektiivist, mitte ainutl kaamera mootorist.
see sensorivärin ehk nn sensoripuhastussüsteem ajab lahtise tolmu lihtsalt teise kohta ja korralikult kinni oleva sodiga ei tee midagi.
muidugi, tooteid peab arendama ja puha, aga need odava otsa digipeeglite uuendused on suuresti sellised – ilusad kirja panna lihtsalt. minu meelest.
ja loomulikult saab uue mudeli eest rohkem pappi küsida ka.
p.s. kuna ma ei ole mingi rauapede ehk tegelikult suudan valida täpselt omale sobiva isendi ilma kõikidega kursis olemata, siis on mu jutt muidugi väga subjektiivne ja ilmselt mõne karmi fotorauaseptsi jaoks ka võhiklik. aga see ongi lihtsalt mu isiklik arvamus.
näitusele!
uus pott tuleb kohe põhja kõrvetada muidugi. siis on ju näha ka, kas on ikka hea pott. kusjuures ma kõrvetan ikka üsna harva asju põhja.
sai end ilma ja kõige kiuste veetud Karahhi fotonäituse avamisele vabaõhumuuseumisse. igal juhul oli see hea mõte. ilusad looduspildid, millised minul kunagi ei õnnestu. aga Karahh näeb ka vaeva, passib tunde kuud pildistada või läheb õhtul rappa, et seal päikesetõusupilte teha.
kevadel on vabaõhumuuseumis nagunii ilus, nii et soovitan läbi käia.