mõtlesin, et näpistan kolmveerand tundi ja magan. aga ei, just siis tuleb telefonikõne, ma pean ühe faili uuesti kusagile saatma, tulen arvuti juurde ja siin on muidugi jälle mitu töist asja ripakil. nüüd on siis vähem kui pool tundi ajani, mil pean välja minema ja pole mõtet enam voodisse minna.
tagasi koju on lootust jõuda kella seitsme ajal. vahepeal linn – tagasi siiakanti, lasteaeda – linn – linn – linn – kodu.
õhtul on jälle poolöine töökene teha, läheb ka kaua. ehk siis vahepeal, selle paari tunni jooksul õnnestub leida veidi puhkeaega ka. kuigi ma ei tea ikka.
sest mul on tegemata umbes miljon asja.
nagu puhas pesu on sorteerimata;
reisidele kaasavõetav pisike läpakas on konffimata;
laupäeval peaaegu et alla sadanud köögikappi on asjad tagasi tõstmata;
.. kui nimetada mõned hoobilt pähe tulnud ja suuremad.
mingid vene sõjaväes käinud inimesed on mulle kunagi rääkinud, et kõndides (öövalves näiteks) pidi ka olema võimalik magama jääda. ma siiralt loodan, et minuga ei juhtu täna nii.
kõigele lisaks tehti mulle eile, eile! umbes mingi maiteamiskell õhtul tööpakkumine. see, mis on siis mu põhitöö teemadel. aga ma ei saa seda hetkel vastu võtta ka siis, kui ma seda nö põhikohta vahetan. sest ma ei ole hetkel kindel, kuhu suunas ma nüüd edasi tüürin täpselt ja seal on oht, et ikkagi läheb täistööaja peale. st, igal pool on see oht. välja arvatud praegusel põhitöökohal. seal on tegelikult ka, aga ma olen öelnud, et kooli lõpuni ei tule kõne allagi. aga sinna on (veel) aega. umbes ühe kena raseduse aeg (ärge lugege siit välja, et ma olen rase. ei ole!).
miks sellised pakkumised tulevad nii valel ajal?
sain eile RM-ile tellitud Abeko südvestri kätte. ma ei suuda oma väsinud olekus normaalset linki tekitada, vot see paremalt teine tumesinine on õige. absoluutselt parim vihmase sügise peakate, kõrvad-kukal ka soojas. just see, mida ma tahtsin. pojal omal oli ka hea meel – meremehemüts ju nagu 🙂
Aasta: 2008
urr!
urisen ja ei jaksa hästi. aga peab jaksama.
isegi kui hetkel on tunne, et midagi on jännis ja kõik ei suju, siis ma tunnen end piisavalt: kõik saab korda. isegi tõbisena.
linnud ja muud õhusõidukid
‘lennukijuhil kabiinil peavad olema aknad, et ta ei põrkaks kokku teiste lennukite, helikopterite õhupallide, lindude ja muude õhusõidukitega’
votnii!
hoidistamisepäev, tõbiselt
täna tegelen hoidistamisega. algus on tehtud. loodan, et purke jagub 🙂 kui ei jagu, siis ma ei teagi, mis saab.
tõbine on olla. ja samas ei ole üldse aega haige olla. tegemist on küll ja küll. neljapäeva hommikul on väljalenda ja selleks ajaks pean kuidagi enamvähem terve olema. mine või arstile antibiootikumi nõutama, kui homseks paremaks ei lähe. sest neljanda päeva umbes hingamisteed on harilikult juba bakteriaalsed.
trennilaps
minu laps, kellele üldiselt meeldib asju teha nii, et ta neid kohe oskab ja kes tavaliselt ei ole rahul, kui ta mingeid asju ei oska ja teised temast paremad on, see minu laps on oma ujumistrenniga väga rahul. ometi on ta seal üks noorematest ja vähemoskajatest.
eile ma ei vaadanud nende trenni pealt. oli asjaajamisi.
kui ma aga päris lõpuks kohale jõudsin, tegelesid nad vette hüppamisega. lihtsalt, jalad ees. minu oma hüppas ka ja päris rõõmsalt.
pärast uurisin, et mis nad veel tegid. noh, näiteks olid nad seekord ujunud ka piki rada, mitte ainult risti. üks kord selili ja kaks korda kõhuli, nagu RM mulle teatas. umm? minu laps? see, kes esimeses trennis ei suutnud vees eriti selili olla (üleeile õhtul vannis oli täiesti normaalselt selili, ütlesin siis, et ujudes peab samamoodi olema ja laskma end vee peal kanda, et kui üritab kuidagi pead püsti ajada, on kohe jama majas), liikus nüüd terve see 25m ära? jalad ulatavad tal nagunii põhja ainult basseini madalamas otsas mõne meetri ulatuses..
edasipidi, jah, ma olen talle koeraujumise-liigutusi üritanud õpetada. aga ikkagi.
ning vettehüpete kohta ütles ta, et neid ei pidanud tegema, aga suuremad poisid (seal on ka 2a temast vanemaid) tahtsid. ja et tema hüppas ainult (!) kolm korda ja ta natuke kartis ka.
keegi on minu argliku lapse nagu välja vahetanud vist?
aga mul on hea meel, et talle meeldib. sellega läks umbes nagu lasteaiaga – et ma kartsin lapse negatiivseid reaktsioone kordades rohkem, kui neid reaalselt tuli.
unistused majast
täna hommikul oli konkreetselt külm. ma olin ju nagu riides täiesti normaalselt ja kogu tee külmetasin. ja õhtul on ju veel pikalt edasi-tagasi sebimist, RM-i trenniga seoses. brrr!
vähemalt tööl on soe.
aga eile hommikul oli pilvealune ja niiske.
asjaolude tahtel sattusin sinna kanti, kus on üks maja, mis mulle kinnisvaraportaalides aegajalt jälle silma jääb. selline koht ja maja, mida ma tean. kunagi aastaid tagasi avastasin paar kilomeetrit eemale ühe laheda maja, aga see oli-on kaugelt liiga suur ja ebapraktiline. nüüd üks väiksem. üle tee elavad tuttavad pealegi, kes ka just viimase paari aastaga omale seal elamist restaureerinud.
sumpasin läbi endakõrguste märgade takjate ja piilusin ukse vahelt sisse. nagu arvata oli, selle raha eest saab sisuliselt karbi, kus kõik on vaja teha. aga ruumi on, eriti kui teine korrus ka välja ehitada.
lähim kool ja tihedama bussiliiklusega asula on 9km, Tallinnasse ligi 50km. rong on üsna kaugel. seega auto on must have ja ega see mind väga ei vaimusta.
aga asulas on pood olemas ning natuke korrusmaju ka, mis jätab lootuse, et poeke ikka püsib. territooriumil on tiik ja ojake. kui leida sissemakse raha, siis laenu kataks praeguse korteri väljaüürimisest ära. samas tuleb päris korralik raha panna maja taastamisse. tegu on veel muinsuskaitsealal asuva majaga, nii et peab uurima, mida seal üldse teha võib. teisalt saaks mingit toetust taodelda jällegi.
ah, ma ei usu ise ka, et ma hakkan kolima. vähemalt mitte sinna. kuigi veidi tahaks ju. aga lapse kool ja värk.
ma olen üldse mures RM-i pärast. kui nüüd kõik läheb nii, nagu tundub minevat, siis pole mind varsti pea kaks nädalat kodus ja laps peab olema mujal. tundub, et see talle õnneks väga hullult ei mõju, mitme koha vahel käimine siis, aga ma olen ikka mures.
ma tahan puhata ja mängida tegelikult.
kell 10.37: vot haigeksjäämine ei sobi praegu kohe üldse mitte. aga just selline tunne on. lisaks kriipivale kurgule on pea paks. ning ma usun, et see on siiski viirus, mitte organismi püüe mind kaitsta. ja õhtul pean ma ikkagi olemasolevate riietega hakkama saama.
magamisepäev
täna magasime sisse. poja, kes ärlab muidu enne kella, nohises senikaua, kuni mina lõpuks ärkasin. kella vajutasin ma osavalt kinni ja jäin ise edasi magama.
tegelikult jõudsime täpselt söögiajaks lasteaeda kohale.
eile olin tubli ka. tüütu töö vahele tegin vähemalt MinuMaja pildid ära. noh, need mis said digiga enne aku tühjenemist tehtud. filmid ilmutame ka kunagi 😛
nädalavahetuseväss
ma olen nädalavahetusest laipväsind. või isegi varem.
neljapäval olin õhtul tööl. reedel hommikul ja siis laps ära viia, ühistransaga. ja õhtul üks tööots.
eile päeval Uue Maailma festival ja abi kirbuka läbiviimisel, õhtul teater, Von Krahli ‘Nora’.
täna fotokala MinuMaja üritus ja nüüd ka jälle mingi fototöötluse nokkimine, mis tõotab kaua minna.
eks mingi hetk kõigest pikemalt. praegu ei jaksa isegi linke laduda teksti sisse.