***

Ma olen omaenda toas, omaenda mõtetes kinni.
Siin on mu varjupaik. Vähemalt ma arvan nii.
Õues on sügis. Päike paneb puu otsast tuule poole ära sikutatud lehed helgelt särama. Kõik need kollased, kuldsed, oran˛id, punased, violetsed, pruunid toonid. See ringkäik, mis ei lase end tühistest inimlikest probleemidest häirida.
Loodus on suurem.
Mina siinpool akent võin mähkuda oma muredesse ja rõõmudesse. See puudutab ainult mind ja ei mõju kuidagi sinna, mis on teisel pool. Kogu mu olemasolu on nii tühine selle kõrval.
Nii et ma võingi end vabalt tunda. Sest minust ei sõltu midagi. Ma ei muuda midagi. Minust ei muutu midagi. Ning mul ei olegi põhjust midagi tunda.