nädal tagasi olime Riias. juhtusime sinna taaskord sündmusterohkel ajal. käimas olid Riia linna päevad. nii et vaatamist ja tegemist oli rohkem, kui jõudsime osaleda. muidugi – oleksime asja planeerinud, oleksime jõudnud rohkem toimetada. ega me kursis ei olnud ju.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida väga pikalt 😛
hoopis lastest ja lastekasvatusest. illustratsiooniks allolev pilt. see laps, kelle käsi on seal autol, ei hoidnud seda seal vaid hetke ja kogemata. autod seisid platsil (sattusime taaskord automuuseumi korraldatud Riia Retro peale, eelmisel aastal oli mootorrattad) ja ootasid parkimist, ning see laps käppis neid pidevalt. mitte keegi ei keelanud ka. mõnigi autojuht vaatas üsna pahaselt, mõni ei pannud tähele. auto külg, isegi ukse käepide..
meie kamandasine küll lapsi, et autodest eemale ja puudutada ei tohi. ning ei mingit probleemi.
oh, eksole, mis see lapse käsi siis ikka autole teeb? suure tõenäosusega ei teegi midagi. auto võib lapse käele rohkem teha. aga mina ei pea lihtsalt õigeks, et teiste suhteliselt hinnalist omandit võibki lihtsalt nii käppida. muidugi see ka, et kui ikka hoiad lingist kinni ja auto liikuma hakkab, siis see võib halvasti lõppeda, isegi nende olematute kiiruste juures.
aga järgmiseks aastaks peab meeldetulese panema, et programm enne välja uurida ja läbi mõelda. saaks paremini plaanida.
