sissejuhatuseks: Massive oli vägev.
me jõudsime just siis, kui soojendusbändi kama kokku korjati. no mida ma seal end ikka soojendan, minu jaoks oli oluline Massive ja vaid see.
nad alustasid täiesti viisakalt ja kiirelt, ei pidanud tea kui kaua ootama.
ja pettuma ei pidanud ka.
hästi vinge oli see, et selline suhteliselt stuudiobänd suutis ka lavalt täiesti pädeva saundi tekitada. ning kas see on nende suhteliselt mürarikka (kuid puhta) muusika omapära või mis, aga see loll Saku suurhall ei söönudki heli väga ära. variant muidugi, et me seisime lihtsalt niivõrd hea koha peal 😛
imelist valgusshowd lubab suur osa esinejaid. ma ei ole pädev selliseid asju hindama, aga huvitav oli see kindlasti. igal juhul mitte väga tavapärane. kusjuures tegelikult nende valgusribadel mängis ju täpselt kaks värvi – aga seda oli piisavalt. asjale andis juurde muidugi see, et ei olnud ühtlane valgusekraan, vaid just sellised ribad, millede vahelt sai ka valgust heita. ning alahinnata ei saa ka tekste, mis seal jooksid. isegi kui need tundusid kaootilised.
noh, muusikat kui sellist ma ei kommenteeri. sest kui see meeldib, siis see meeldib nagunii ja kui mitte, siis pole minu asi kellelegi selgeks teha, et see on hea.
see oli muidugi kaval, et pikkida vanu hitte (Teardrop, Inertia Creeps, Safe from Harm jt) uute lugude vahele. uued lood oli ju tundmatud, sest Massive annab plaadi välja hoopis hiljem 😛 ja kuuldu põhjal on see jälle üks hea plaat.
aga jah, et sellega hoidsid nad publikut kenasti peos. sest tuntud lood köidavad ju jälle, kui uute puhul ehk kipub (nende tundmatuse tõttu) tähelepanu veidi hajuma.
paar magusat pala ehk Angel ja Unfinished Symphaty lisalugudeks ka. minu suurt lemmikut Protectionit ei tulnudki, samas ma ei kujuta seda laulu ilma Tracey Hornita ette, nii et ehk ongi parem.
tagasiteel jäi ühe poe kuulutusetulbal kontserdi plakat ette. nüüd on see meil kodus 🙂