pagan, mul õnnestus jälle plaadikõrvetamise soft tööarvutist maha installida.
kui ma selle avastasin, siis meenus ka, et see ei ole just esimene kord. kunagi paar aastat tagasi sain sama asjaga hakkama. samamoodi rutiinse arvutipuhastuse korras, mida ma aegajalt ikka teen.
aga no mis ta siis on seal kontrollpaneeli programmide nimekirjas nii mittemidagiütleva nimega!
Kuu: mai 2008
töökiun
ei, nüüd aitab. juhe on koos. täna tööpäev kasvab üle pea.
esmaspäev on alati kõige hullem, sest siis on nädalavahetusega korjanud asjad. kuu keskpaik on ka hull, sest järgmise kuu ajakirjad ärkavad. ja nüüd on üks tüdruk puhkusel, postkast maile paksult täis, arhiivitöö viimase tõttu täiesti pooleli, aruandeserver ütles üles koos vana upsiga ja ups undab viimased 10 minutit, mis ma itipoissi ootan. varsti on seega peavalu garanteeritud, kui ma veel veidi pean seda vilinat taluma.
ise ei jõua hakka uurima seda, nii üsna põhimõtteliselt. lisaks on siiski postkastis ka neid maile, mis ei eelda selle konkreetse masina ülevalolekut.
aga mul on üle tüki aja tunne, et ma lihtsalt ei näri end tänasest tööst läbi.
lisaks pole aega olnud söögile mõelda rohkem kui see, mis hommikul kaasa ostsin ja sahtlis on. ehk kuna ma sõin salati hommikul ära, siis jäi järgi magus sai. sahtlis on okolaad. mul ajab sees keerama, kui ma sellele magusale mõtlen.
ja üle nelja tunni on veel ees.
ahjaa, ma olen täiesti üksi kontoris, 10 tundi. homme ilmselt sama, kui ülemus ei tule lõunal korra läbi.
märka mootorratturit ja muu liiklus
mõnda aega käib siis selline kampaania, et ‘märka mootorratturit‘. olen näinud kleepse autodel, mingeid plakateid linnas ja nüüd guugeldades videot ka.
okei, eesmärk on hea. mul on muide päris suur hulk tuttavaid mootorrattureid ja oma meelest püüan ma liikluses kõigiga arvestada. kaasa arvatud mootorratturitega, sest on nemadki kaasliiklejad.
aga – ma pean kurvastusega märkima, et suur osa rattureid sülitab ise eeskirjadele. neid, kes sõidavad lubatud kiirusega ja eeskirju järgides, on ikka imevähe. enamik kihutab üsna ogaralt ning süstivad autode vahel. kuidas üksteise kõrval sõitmisega ühes reas on LE järgi, seda ma ei tea.
olen rohkem kui ühe korra kogenud seda, et hakkan mingit manöövrit ette valmistama, vaatan peeglitest ja muidu olukorda, ahaa, siin see auto, siin see, seal kusagil 5-6 autot tagapool teises reas mootorrattur. panen suuna sisse, hakkan keerama, vaatan veel korra – ja see mootorrattur on korraga hoopis minu kõrval. halloo? ja ma ei räägi situatsioonidest valgusfoori taga – kuigi jälle, kas see ikka on LE kohane, et mootorrattur ei oota kenasti oma koha peal lubavat tuld, vaid üritab iga hinna eest autode vahelt ette trügida?
nii et, ma teeks veidi vastukampaaniat ka: mootorratturid, arvestage autode ja liikluseeskirjadega!
ja aitäh neile ratturitele, kes seda teevad 🙂
kuigi tänahommikul oli mul konkreetne liikluspaanika hoopis ühe väikese kastiauto pärast. see ei osanud piisavalt laial ristmikul oma rida hoida ja konkreetselt vajus meile parema esinurga peale. ehk siis minu suunas. signaali andmise peale siis reageeris üsna pika vinnaga ja vajus tagasi.
mul oli konkreetselt väga paha olla.
eriti, kuna see meenutas ühte olukorda, kui suur kaubaauto oli mulle samamoodi peale vajumas, aga tookord olin ma ise roolis. ja signaal ei töötanud. mingil imekombel juht siiski tookord adus, et midagi toimub ja ma olin selleks hetkeks hirmuhigis pidurdanud ka juba (ilmselt mõni meeter edasi oleks treileri kaubakasti serv mu auto katusele riivaka ära teinud küll juba).
kiirlõuna
kui olen üksi tööl ja lähen korraks poodi, et veidigi välja saada ja süüa osta (sest ei jaksa 10-20 päris söömata olla), siis kindlasti kohe peab keegi närviliselt helistama 10 minuti pärast, et kas ikka keegi täidab tellimuse. see on see, kui kliendid harjuvad ära, et tellimused täidetakse kohe. aga alati see ei ole võimalik.
ah et miks siis nii üksi? sest meie väikesest kollektiivist üks puhkab ja see tähendabki seda, et ülejäänud kaks peavad siis ära katma kogu aja.
no ja siis läksin kiirelt veel Piprapoest läbi, et osta kaks asja.
lõpetasin ligi 150.-kroonise arve ja kotitäie nänniga. lootusetu!
piprapoe aroomist ma parem ei räägigi. esimene hetk tahaks aevastada, aga siis sulad sinna aroomide sisse ja ei taha välja tulla..
ülepingutatud tootearendus
kõik tootjad tahavad ju vaid parimat (vist?) ja muudkui arendavad oma tooteid. et kliendile ikka midagi uut ja head pakkuda. selle juures on paratamatu see, et mõnede toodete tootmine tuleb ka lõpetada. ei tasu ju toota liiga laia valikut.
et mitte minna selle teemaga väga laiaks, räägin – okolaadidest.
ma olen viimasel paaril kuul püüdnud leida koorekohvi okolaadi. seda Kalevi oma, tavalist. ma söön küllalt vähe magusat tegelikult ja siis eelistan ka puhast okolaadi. tavaliselt mõru, aga vahel tahaks magusat. ja see on olnud pikemat aega magusatest mu lemmik.
selline mõne koha pealt nõudlik tarbija, nagu ma olen, on mul kohati üsna konkreetsed maitse-eelistused. loomulikult proovin ikka ka uusi tooteid aegajalt ja leian ka nende hulgast uusi lemmikuid. st, ma ei ole oma meelest tapvalt konservatiivne.
aga vot seda koorekohvi oksi ma ei leia ja asendust sellele ka mitte. proovisin miskit, capuccinookolaad küpsisetükkidega vist oli, no teist korda ei osta. kusjuures ma mäletan vanat ajast mingit vahvlitükkidega okolaadi, mis oli täitsa okei.
üldse ma vaatan, nende okolaadidega, muudkui topivad igasugu asju sinna sisse ja siis katsetavad tarbija peal. hea küll, mingi hulk võib selliseid okolaade ka olla – aga paluks mitte klassikaliste arvelt.
minu meelest on ainsad asjad, mis sobivad okolaadi sisse tükkidena: (terved) metsapähklid, kakaooad, kohvioad. eriti jõledad on minu meelest kuivatatud puuviljad (ma ei talu neid näiteks jäätistes ka) – need jäävad vastikult hammaste külge kinni.
nii et, ei tasu üle arendada kah.
btw, kunagi toodeti külmhoones kohvijäätist. oli hea. nüüd pean ostma Ingmani oma.
hinnavõrdlus, ameerikapäraste söögikohtade baasil
sellest on juba mõned päevad, kui käisin söömas kohas nimega T.G.I Friday’s. ehk siis kolmas selline suht ameerikapärane söögikoht, mida ma tean (Babybacki ja Macki kõrval). hinnatase ka üsna samasse kanti. toit päris okei ja alkoholivaba tsitruseliste jook mõnusa laimimaiguga.
aga ma ei tahtnud neid võrrelda või toidu kvaliteedist rääkida.
tahtsin võrrelda hoopis sama ketiga näiteks Ameerikas.
kilkasin nimelt oma meerika sõbrale ka, et selline koht siis. vaatas seda lehte ja siis oigas. et mis kuradi hinnad teil seal on? ning otsis välja oma kodulähedase Friday’si hinnad. ütleme nii, et peaaegu poole odavamad kui meil. hea küll, neil on hinnad ilma maksudeta, nii et vastavalt osariigile tuleb mingi VAT juurde, aga see tõstab hinda ehk kuni 20%. ikka jääb veel tunduvalt odavamaks kui meil.
mu sõber veel ütles, et kui seal sama hinnaga üritataks müüa, siis oleks varsti pankrotis.
meie kinnisvara hindasid ta enam ei imesta. irvitab ainult ja ütleb, et segased olete seal. eriti, mis puutub linnast veidi väljas olevaid kohti (et kesklinn on kallis, on ju normaalne). ning tõi võrdluseks mõned hinnad neil. mingi jõlesuur kivimaja (mina ei taha nii suurt, koristama peab) maksis umbes sama, mis meil mingi tilluke küprokmaja.
nii et rikkalt elame.
veidi telefonipeenutsemist
üldiselt olen ma oma telefoniga rahul ja varsti juba aasta aega. eelmine telefon enne seda oli veidi katastroofiline, aga see oli vist pigem softi viga. üle-eelmisega olen ka rahul, see on siiani teise numbri jaoks kasutusel.
samas on asju, mis mind SE juures ikka väga häirivad.
näiteks telefoniraamatus gruppide tegemine. esiteks saab gruppi panna vist ainult kuni 20 nime ja teiseks saab seda kasutada vaid ühise sõnumi saatmiseks. ei mingeid grupihelinaid näiteks, mis on see, mis mulle meeldiks. ma ei suuda manuaalselt neid kõiki tekitada, mul on pealt 200 kontakti aparaadis. nojah, selle juures on see grupi suurus ka muidugi suva, sest mingit mass-sõnumit ma ei saada nagunii.
ja siis see, et kui on vastamata kõned, näitab ta ühe numbri pealt tulnud kõnede arvu ja viimase kõne aja. vot Siemens oli see tubli, mis näitas kõik vastamata kõned kellaaegadega koos, olgu neid ühelt numbrilt kasvõi 20 tükki. ma isegi ei oska öelda, miks see mulle meeldis, aga meeldis.
aga kuna Siemensit kui sellist nagunii enam pole (ja nagu ütlesin, viimane mis mul oli, juhtus just selline olema, miks seda firmat kirutakse, ehk läks lolliks vahel), siis loodan oma SE-ga jätkuvat mõnusat kooselu 🙂
