Balta turult saab kolm pirukat sama hinnaga, millega Stockast või Kaubsist ühe. maitsevad ka rohkem vanaaegsete pirukate moodi, aga seisma neid ei tohi jätta, tuleb samal päeval ära süüa.
aga tegelikult on need nii suured, et mulle oleks ühest ka piisanud küll ja küll. nüüd olen suure vaevaga teise ka sisse ajanud, aga mis kolmandast saab, ma ei tea. miks ma küll arvasin, e ma neid nii palju suudan sisse ajada?
Kuu: aprill 2008
õhtupoolik kontoris
ma istun üksi siin kõige ülemisel korrusel. ümbritsevad peegelmajad viskavad aknasse õhtupäikese helke. kõik on sinine ja kuidagi kauge. ma olen veidralt isoleeritud. siin maailmas nagu ei olekski inimesi. on majad, taevas, meri, päike, kajakad.
liftki ei liigu, sest nii hilja pole siia üles kellelgi asja.
koridoris suriseb kohvimasin ja tualettruumi säästupirnid viskavad külma valgust.
aeg on fikseerunud ja ainult kajakad õues liiguvad kusagile.
kas parem fotokas on ikka parem?
netikuller kirjutab Canon 450D eelistest Canon 400D ees.
pidin algselt oma jutu neile kommentaariks panema, aga siis mõtlesin, et tegelikult ma ei taha ju neile midagi öelda, vaid pigem kaamerate kohta.
tavakasutajale, kes laseb tavaliselt välja 10×15 pilte, kui neidki, pole vahet, kas on 6 või 12mp. isegi 6mp kaamera failist saab täiesti edukalt välja printida suure, meetrise küljepikkusega pildi (sellist pilti ei vaata keegi ju nii nagu kasvõi a4 piltigi, ikka distantsilt).
ekraani suurus pole nagunii nii suur, et näha, kas pilt on vajalikest kohtadest terav. ikka peab suurendama. näeb ära kompavead. pidev pildinäitamine, mnjah. peegelkaamera puhul üsna totter funktsioon, kuigi ma saan aru küll, et sellega püütaksegi neid pühapäevapildistajaid, kes on digiseepidega harjunud.
fokusseerimine sõltub ka objektiivist, mitte ainutl kaamera mootorist.
see sensorivärin ehk nn sensoripuhastussüsteem ajab lahtise tolmu lihtsalt teise kohta ja korralikult kinni oleva sodiga ei tee midagi.
muidugi, tooteid peab arendama ja puha, aga need odava otsa digipeeglite uuendused on suuresti sellised – ilusad kirja panna lihtsalt. minu meelest.
ja loomulikult saab uue mudeli eest rohkem pappi küsida ka.
p.s. kuna ma ei ole mingi rauapede ehk tegelikult suudan valida täpselt omale sobiva isendi ilma kõikidega kursis olemata, siis on mu jutt muidugi väga subjektiivne ja ilmselt mõne karmi fotorauaseptsi jaoks ka võhiklik. aga see ongi lihtsalt mu isiklik arvamus.
näitusele!
uus pott tuleb kohe põhja kõrvetada muidugi. siis on ju näha ka, kas on ikka hea pott. kusjuures ma kõrvetan ikka üsna harva asju põhja.
sai end ilma ja kõige kiuste veetud Karahhi fotonäituse avamisele vabaõhumuuseumisse. igal juhul oli see hea mõte. ilusad looduspildid, millised minul kunagi ei õnnestu. aga Karahh näeb ka vaeva, passib tunde kuud pildistada või läheb õhtul rappa, et seal päikesetõusupilte teha.
kevadel on vabaõhumuuseumis nagunii ilus, nii et soovitan läbi käia.
kuidas polikliinikus aega tappa
polikliinikus on hommikupoolikuti huvitavam kui pärastlõunati. sest hommikuti on seal rohkem rahvast ja seega järjekorras on rohkem tegevust. noh, inimesi vaadata.
aga pärastlõunati on suhteliselt tühjem ja tegevust seega vähem.
alati aitab muidugi väike raamat.
sest reeglina ei tasu ikkagi loota, et õigel ajal sisse saab.
une näod
ma nägin mingit päris koledat unenägu vastu hommikut, aga ma ei mäleta detaile. igatahes ma lõpus nutsin. õnneks ainult unes, mitte päriselt. mulle oli kohutavalt haiget tehtud ja ma olin suures segaduses.
ähmaselt meenuvad mõned detailid ka, aga ma ei tahagi neid kirja panna. parem on ära unustada.
