Elu on mind õpetanud asjadest mööda vaatama. Nendest, milledest ma teada ei taha.
Tavaliselt ma eelistan teadmist. Aga vahel on mitteteadmine siiski parem. Kui ma tegelikult tean, aga ei taha teada. Siis on hea teha nägu, et ma ei tea. Ignoreerida.
Kõike pole võimalik lahendada. Kõik pole minu võimuses lahendada. On asju, mis on, ja millede suhtes ma ei saa midagi muuta. Seega mul pole mõtet rabeleda.
Ning kui need siiski puutuvad minusse, aga mulle üldse ei meeldi, siis ma vaatan nendest mööda. Nendest läbi. Teen need olematuks enda jaoks. Ignoreerin-ignoreerin-ignoreerin.
Mis ei tähenda, et need minusse ei kuhjuks.
Kuhjuvad küll. Aga sellest ei saa keegi aru. Sest siis kuhjuvad need vaikselt ja ainult mind närides. Tekitades minus küsimusi, kõhklusi, valu. Asja, mis nagunii korda ei lähe, pole vaja ignoreerida. Valu kuulub komplekti. Teadmine teeb suuremat valu. Mitteteades õnnestub vahel unustada. On valida valu ja valu vahel. Ja neis üksikutes asjades valin ma mitteteadmise valu.
Ma ei pea seda isegi varjama. See lihtsalt ei paistagi välja. Sest ei pea ju varjama asja, mida ei tea. Ja kõigile meeldib, et ma olen pealtnäha olukorraga rahul, midagi ei päri ja kõigega nõus.
Kuni ma eemaldun sellest kõigest päriselt ja hästi kaugele ning keegi ei saagi aru, miks.