ma istun üksi siin kõige ülemisel korrusel. ümbritsevad peegelmajad viskavad aknasse õhtupäikese helke. kõik on sinine ja kuidagi kauge. ma olen veidralt isoleeritud. siin maailmas nagu ei olekski inimesi. on majad, taevas, meri, päike, kajakad.
liftki ei liigu, sest nii hilja pole siia üles kellelgi asja.
koridoris suriseb kohvimasin ja tualettruumi säästupirnid viskavad külma valgust.
aeg on fikseerunud ja ainult kajakad õues liiguvad kusagile.