turvalisusest

eile oli lasteaias loeng. sarjast ‘Turvaline lasteaed’. tegelikult sisaldas see endas palju rohkem ja tuletas meelde palju muid tähtsaid asju. eelkõige neid, kuidas enda ja lähedaste elu ka vaimses mõttes turvaliseks muuta, mitte ainult füüsilises.
kokkuhoidmine on oluline. mees ja naine on kõige tähtsamad, lapsed ei ole eespool. õige ka, sest lõpuks lapsed ju lähevad oma teed. hea küsimus oli, et kui lennujaamas on kogu pere vastu tulnud, keda esimesena kallistada: muidugi meest/naist. enamike jaoks see siiski ei ole nii elementaarne.
öelge inimene, kellel ei ole tunnustusvajadust? kõigil on see kusagil peidus. miskipärast aga tikub negatiivne palju paremini pinnale (haha!, irooniline naer). ka suhte ja pere hoidmiseks on tunnustamine vajalik. kui mõtled teisest midagi head, siis ütle see välja. ära ütle vaid siis, kui midagi on pahasti. tunnusta ja ütle häid sõnu. ei saa nii, et pulmas ütled ‘ma armastan sind’ ja siis järgmised 20 aastat ütled, et ‘no ma ütlesin sulle korra, palju seda korrata võib siis’. jah, tõesti, kui seda lausa iga tund korrata, siis tüütab ära. aga põhimõtteliselt pole häid sõnu kunagi liiga palju.
armastamine, andestamine, unustamine. üldiselt me usume, et me oskame armastada. eks sellega on ka nagu on muidugi. andestamine ja unustamine on seoses. kui sa oled mingi asja andestanud, siis tuleb ka unustada selles mõttes, et ei heida seda rohkem nina peale. see on ju väga tüüpiline, et öeldakse, et andestan, aga siis kuuled ikka ja jälle, et kuidas sa seekord ikka nii tegid.
ja muid selliseid asju.
ma sain sealt päris hea positiivse laengu ja hea tahte.
noh, veidi hiljem see küll lagunes, aga mis seal ikka. alustan täna uuesti. peale seda, kui olen veidi veel puhanud.