Kuu: aprill 2008
veidi tööelust
ma käisin tööl Vestlusel. üks veidi kõrgemal kohal inimene rääkis sellest juba kuu aega tagasi ja lõpuks siis oli meil tänaseks konkreetne aeg kokku lepitud.
ma suudan selliseid asju juba võtta üsna eelarvamusteta. mul võivad olla mingid emotsioonid, aga kui mult siis küsiti, et mis ma arvan, millest juttu tuleb, ei osanud ma konkreetselt midagi pakkuda. tööst ikka, loogiline ju.
arenguvestluseks seda nimetada oleks palju, aga midagi sinnapoole.
hea meel on, et saime mõlemalt poolt tõdeda, et aasta ja vähem tagasi õhus olnud pinged on ära maandunud. tõesti on hetkel kontoris selline, keskmiselt normaalne õhkkond. ma ei ütleks, et see oleks täis sõbralikkust, nagu kunagi varem ja ma ei sõbrannatse sealt ka kellegagi, aga hea ju, kui pingeidki pole.
kõigele lisaks tuli välja, et nad on ikka veidi mures, et kui ma peaksin ära minema. pakkusin, et hetkel ma ei sebi end kusagile mujale. sest ma ei teegi seda.
ning praeguse töökoormusega ei plaani ka. sest ma jõuan projekte hetkel siit kõrvalt teha ka.
ma olen mõelnud ka, et jääks ainult projektidele, aga see tähendab ebaregulaarset sissetulekut. mulle meeldib, kui mingi elementaarne summa tuleb ikka regulaarselt ja olgu siis boonused aegajalt peale.
no igaljuhul andis see vestlus mulle ka teatava seljataguse selle töö suhtes. mis on ju hea.
pärast sattusin ühe väga oran˛i kilejope otsa, mis on nüüd minu oma.
esmaspäev, sinine nagu teisedki päevad
väsimus on peal. selline suur, paks ja lai.
ometi peaks nüüd, kevadel, olema energiast ja teotahtest tulvil.
mulle tehti juba blogi kohta ka märkus. et igavaks läinud ja halliks. eks ma üritan parandada.
aga
mitte veel
täna
hiline hommikusöök
mingil päeval oli sõbranna mu juures magamas päeval. tuli öövalvest ja otsustas oma päevase une mu juures teha.
ma siis ka ei teinud midagi oluliselt tarka.
selline korralikum hommikusöök oli meil siis kella kolme ajal. selline mittekodune.
lohetamas
tulime tuulelohetamast. sellised korralikud juhitavad lohed, mitte nagu pojal. ma olen nüüd mõned korrad lennutanud ja natuke hakkan juba tundma ka, mis toimub. ja päris tore on. kuigi, müts peab peas olema, kindad käes ja muidu soojalt riides. sest põhimõtteliselt seisad ju selle tuule käes, mis lohet lennutab.
üks naine käis vahepeal uurimas, kas see on füüsika, mis lohesid üleval hoiab (jah, kõik mis lendab, on ju füüsika, tuul kaasa arvatud). ja ära tulles oli kaks poolpurjus tüüpi, kes ütlesid, et vaatasid kogu selle aja ja said elamuse ja kena oli.
ometi ei teinud me midagi erilist.
hea oli. aga siis tulid meelde need asjad, mis võiksid olemata olla. need ei lennanud tuulega ära.
mõttejuppe
selline kevadhommik ei tohi alata voodis vähkremise ja peavaluga. ja õhtust rippu jäänud kummaliste mõtetega.
ma ei tõuse just tihti enne kella, täna püüdsin tükk aega vastu pidada, aga lõpuks ikka ajasin end voodist välja. sest mida ma seal olen, kui rahutu on olla.
ma pean veidi tegelema organiseerimistega. sest poja on ikka tõbine, aga mul on mingeid asju vaja teha. kusagil käia. midagi toimetada.
nädalavahetusel pean olema mitmes kohas korraga, ma ei tea kuidas seda organiseerida.
õhtul rannas kiikuda on hea. jalgrattakiivrit on ka vaja: lapselt nõuan, aga omal ei ole. halb eeskuju.
esmaspäev
no ja lõpuks on keerulisel ajal sõber ookeani tagant, kes jagab vajalikku tunnustust ja teeb virtuaalse patsutuse, mida vaja. mis teha, kui igal hetkel lähemalt ei saa.
aga nüüd kisub kevadeks ära, tundub. eile oli veel jahedat tuult, täna tööle tulles ei pannud küll tähele. hästi tore oleks õhtul mõnusalt mere ääres jalutada. või midagi sellist. eks paistab, kas tekib võimalus. kaksi on parem kui üksi.
eemaldumine
Elu on mind õpetanud asjadest mööda vaatama. Nendest, milledest ma teada ei taha.
Tavaliselt ma eelistan teadmist. Aga vahel on mitteteadmine siiski parem. Kui ma tegelikult tean, aga ei taha teada. Siis on hea teha nägu, et ma ei tea. Ignoreerida.
Kõike pole võimalik lahendada. Kõik pole minu võimuses lahendada. On asju, mis on, ja millede suhtes ma ei saa midagi muuta. Seega mul pole mõtet rabeleda.
Ning kui need siiski puutuvad minusse, aga mulle üldse ei meeldi, siis ma vaatan nendest mööda. Nendest läbi. Teen need olematuks enda jaoks. Ignoreerin-ignoreerin-ignoreerin.
Mis ei tähenda, et need minusse ei kuhjuks.
Kuhjuvad küll. Aga sellest ei saa keegi aru. Sest siis kuhjuvad need vaikselt ja ainult mind närides. Tekitades minus küsimusi, kõhklusi, valu. Asja, mis nagunii korda ei lähe, pole vaja ignoreerida. Valu kuulub komplekti. Teadmine teeb suuremat valu. Mitteteades õnnestub vahel unustada. On valida valu ja valu vahel. Ja neis üksikutes asjades valin ma mitteteadmise valu.
Ma ei pea seda isegi varjama. See lihtsalt ei paistagi välja. Sest ei pea ju varjama asja, mida ei tea. Ja kõigile meeldib, et ma olen pealtnäha olukorraga rahul, midagi ei päri ja kõigega nõus.
Kuni ma eemaldun sellest kõigest päriselt ja hästi kaugele ning keegi ei saagi aru, miks.
