mulle meeldib pärastlõunati üksi tööl olla.
omaetteolemise aeg.
vahel ajab liiga palju mõtlema, vahel keerab mõtted kinni.
töö vahele vaatan merele ja puhkan.
Kuu: veebruar 2008
näiline sõjakus
hommikune päike on asendnud halliga. vastupidiselt eilsele.
CV ütles mulle eile (või oli see üleeile), et ma olen ikka üks sõjakas hing. või võitleja, ma ei mäleta, kumba ta kasutas. lihtsalt seepärast, et ma tahan kooli jälle ühe kurja kirja saata. isegi mitte ainult kooli. aga ei saa ju kogu aeg lammas ka olla. ma olen niigi loobunud mingitest protestidest, mis mul olnud on. ja üldse ei pea ma end väga konfliktseks ja sõjakaks inimeseks.
või siis et tegelikult ma pelgan igasuguseid asjaamisi veidi. ma suudan end ametlikes situatsioonides tunda nii umbes 10-aastasena enamasti. aga et see väga välja ei paistaks, siis ma blufin. naljakas on see, et selle juures õnnestub mu vahel täiesti asjalik mulje jätta ilmselt. vägahea.
vahel ma mõtlen, et kas see on kõigiga nii? ei usu.
väike kokkuhoid :P
seda juttu on viimasel ajal palju räägitud, et koduelektroonika jms ootere˛iimis hoidmine kulutab ka elektrit. hea küll, sai siis arvutid ja igasugune juurdekuuluv kola sätitud ka nii, et pikendusjuhtme lülitist saab voolu päris välja lükata. hetkel pole mul küll aimugi, kas see elektrinäitudes ka kajastub.
aga eile hommikul püüdis ema mind kätte saada ning kui me lõpuks mobiilis ühenduse saime, imestasin ma, et miks ta koju ei helistanud, et ma olen kodus ja lauatelefonilt kättesaadav. ema ütles, et oli helistanud, aga ma ei olnud võtnud. mhh?
urdlemise tulemusel jõudsin järeldusele, et juhtmeta telefoni ei ole mõistlik ööseks elektrivõrgust välja lükata 😛 sest kuigi torul on aku, pole seda alusel ju mitte ja noh, seega alus lihtsalt ei töötanud.
nii et sättisin telefoni nüüd nii, et seda ööseks elektrist välja ei lülita.
kohtumine tuttava teega
sõidan mööda seda ammust ajast tuttavat teed, mis enam polegi nii tuttav.
siiski-siiski. ma vähendan kiirust automaatselt kohtades, kus seda vaja. ma sõidan mööda kindla peale. ma tean, kus võib vabalt kurvi lõigata. ma ei tee seda nii, nagu võõrama tee peal, kõheldes.
ma tean.
vahepeal ma unustan selle tee ja selle teadmise. aga siis ma tean, et ma pean jälle siia tulema ja olema jälle lihtsalt üks nendest selle tee peal. lummatud kõigest sellest, mis on selle tee ümber.
segu kesksuvesoojusest ja külmast talvepärastlõunast. kõik ühineb selle tee peal ja homme on sama lähedal kui ta oli kümme aastat tagasi.
ma tean, mida on oodata mingi kurvi tagant. ma tean, millal mingi asi paistma hakkab. ma tean, kaua ma sõidan mingit lõiku sellest teest. ma tean, kus olid kümme aastat tagasi poed, nendes praeguseks mahajäetud majades.
see teadmine on rahustav, kindel ja hea. ma ei pea mõtlema sõidu peale. ma lihtsalt sõidan ja mul on kahju, et seekord ei saa ma minna teelt kõrvale.
aga ma teen seda teinekord. sest ma tulen siia jälle, ma tean.
ah et sõbrapäev oli?
ma tahtsin täna siia kirjutada, st kuupäeva järgi eile, aga esimene selline vaba moment saabus nüüd.
lähen parem tuttu. on mõnusam ja mõistlikum kui kirjutada.
(ja sõpru pean ma meeles suvalistel päevadel – kuigi minagi sain ühe kaardi, RM-ilt 🙂
jätan su lasteaeda!
sõltuvalt asukohast (ja kõigest muust) on meil selline lasteaed, kus käib ka hulk venekeelseid lapsi. RM-i rühmas vähe, aga mõnes rühmas rohkem. no olgu, iseendast pole mul midagi selle vastu, kui need lapsed eesti keele selgeks saavad. mingitel üritustel olen küll imestanud, et need vanemad ei pruugi ise eesti keelest väga aru saada, aga seegi selleks. ja tegelikult järgnev ei seostu ka koduse keelega üldse.
tulime aiast ja hoovi peal oli üks aasta noorema rühme poiss koos oma emaga, liikusid ka värava suunas meie taga. või õigemini me läksime neist mööda. poisil oli müts üsna must ja ema hurjutas temaga. ega ma kõigist venekeele nüanssidest seal aru saanud. igal juhul oli ema kuri.
kui me juba möödas olime, siis ikka käis sama jutt.
‘vaata selle poisi mütsi, see on küll puhas’ (viide minu lapsele)
‘aga ema.. ‘
‘tasa! kui sa teinekord veel nii must oled, siis jätan su lasteeda! istud seal koos kasvatajaga!’
voh!
geniaalne mõte.
ma juba kaugenesin ja ei kuulnud korralikult lõppu, midagi oli stiilis, et kasvatajad näikse taluvat, et lapsed nii räämas on.
no tõesti!
sellised 4-aastased muidugi mängivad selliste ilmadega nii, et ei lähe üldse mustaks. või mis? või et kas kasvataja peab hankima lapsele riided, millega laps saab vabalt õues mängida? või et kas lasteaed ja kasvataja on õiged asjad, millega last hirmutada? või et kas peaks last üldse niimoodi hirmutama?
täiskuu ja uduviirg
Pillapalus
asdasd (ehk pealkirjata)
minu tugevuse taga on minu nõrkus.
see, mida enamasti ei näe. võib-olla sa ei teadnudki, et see on olemas?
see ei paistagi välja ju. see on mu enda jaoks. see avaldab end siis, kui ma olen üksi. ootamatult ja tugevalt.
näiteks siis, kui ma tunnen, et mulle on liiga tehtud. alatult ja ebaausalt. oma võimupositsiooni ära kasutades. läbi demagoogia.
kuigi see pole ainus võimalus.
ma poen alati kusagile endasse, kui mulle on liiga tehtud. ja kui ma juhtun selle juures üksi jääma.
hommikul ajan jälle pea püsti ja keegi ei aimagi, mis vahepeal oli.
ma ei oska abi otsida.