ma olen ikka kuri inimene küll.
võtsin mingi aeg tagasi ette ja tegelesin ühe protestiteemaga, mis oli tolle sissekande aluseks. saatsin maili, kus uurisin vastavast ametkonnast, kas konkreetselt selline käitumine on aktsepteeritav. et siis vastusest lähtuvalt edasi tegutseda. ise ma polegi mingit vastust saanud, aga kuuldavasti on nüüd ametkonnast läinud ametlik kaebus kooli. ja koolis muidugi oletati, et mina võiksin seal taga olla.
suurepärane.
(maailm on väike ja infot imbub sisse imelikest kohtadest. ma ei peaks seda üldse teadma praegu)
ilmselt on nad nii harjunud sellega, et keegi midagi ei kobise; ning ilmselt mina olen selle 2,5 aasta jooksul silma jäänud, sest ma olen öelnud oma arvamuse välja.
ma tean küll ka, miks keegi midagi ei ütle. sest see kool on siiski vaid üks elunüanss ja kõige muu kõrval suhteliselt väheoluline. ehk korra ärritabki midagi seal, aga siis kaob see ärritus ja igaüks mõtleb, et noh, ega nagunii midagi ei muutu.
ja ei muutugi, kui keegi midagi ei ütle.
ning selge on ka see, et mingi suhtumine minusse seal koolis juba korra on ning seega ma võin vabalt kobiseda. st, paremaks see suhtumine ei lähe ju nagunii.
mis meenutab, et ma pean ikka uurima edasiõppimisvariante Tallinnas.