sõltuvalt asukohast (ja kõigest muust) on meil selline lasteaed, kus käib ka hulk venekeelseid lapsi. RM-i rühmas vähe, aga mõnes rühmas rohkem. no olgu, iseendast pole mul midagi selle vastu, kui need lapsed eesti keele selgeks saavad. mingitel üritustel olen küll imestanud, et need vanemad ei pruugi ise eesti keelest väga aru saada, aga seegi selleks. ja tegelikult järgnev ei seostu ka koduse keelega üldse.
tulime aiast ja hoovi peal oli üks aasta noorema rühme poiss koos oma emaga, liikusid ka värava suunas meie taga. või õigemini me läksime neist mööda. poisil oli müts üsna must ja ema hurjutas temaga. ega ma kõigist venekeele nüanssidest seal aru saanud. igal juhul oli ema kuri.
kui me juba möödas olime, siis ikka käis sama jutt.
‘vaata selle poisi mütsi, see on küll puhas’ (viide minu lapsele)
‘aga ema.. ‘
‘tasa! kui sa teinekord veel nii must oled, siis jätan su lasteeda! istud seal koos kasvatajaga!’
voh!
geniaalne mõte.
ma juba kaugenesin ja ei kuulnud korralikult lõppu, midagi oli stiilis, et kasvatajad näikse taluvat, et lapsed nii räämas on.
no tõesti!
sellised 4-aastased muidugi mängivad selliste ilmadega nii, et ei lähe üldse mustaks. või mis? või et kas kasvataja peab hankima lapsele riided, millega laps saab vabalt õues mängida? või et kas lasteaed ja kasvataja on õiged asjad, millega last hirmutada? või et kas peaks last üldse niimoodi hirmutama?