istun tööl ja saan siin lõpuks aega ka mõelda. sest siin on hetki, mil ma saan korraks silmad kinni panna ja mitte mõelda. ehk siis just mõelda. aga mitte noile asjadele, millele peab. vaid kõigele muule.
sõpradele. elule. armastusele.
leida, et hoolimata kõigest on mul need kolm ju olemas 🙂
sõpru, kes minust hoolivad. kelledest mina hoolin. kellega saab asju jagada, kellele saab toetuda. kellele saab ka midagi vastu pakkuda. kellega saab olla siiras ja kes on minuga siirad. olgu nad siis reaalis või virtuaalis.
elu – no muidugi on. laps, tööd, kool, eraelu. kõik on olemas ja kõigi jaoks on isegi mingi aeg. kuigi vahel iseenda arvelt. aga ilmselt see sobib mulle, muidu oleks mul teistsugune elu. küllap see sõltub mingitest perioodidest ka. suvel ma otsisingi omale tegevust aja sisustamiseks. kah jälle elu, mis sunnib nii tegema.
eluga on üldse nii, et üsna pubekaeas, kui ma enamike pubetüdrukute kombel vahel igasuguseid mõtteid vaagisin, et mul pole mõtet elada (ee.. tänapäeval on osa sellised vist emod?), jõudsin ma lõpuks järeldusele, et tegelikult elu ongi mu elu mõte 😛 no ma sõnastasin selle teistmoodi kuidagi, aga lõpptulem võiks olla selline küll.
armastus ja selle mitu tahku. mul on laps ja mul on vanemad, sedapidi on armastuse liinid paigas. mul on ka see keegi, kellega ma vahel usun ka partnerlusarmastuse olemasolusse. muidugi on see tase hoopis teine kui varastel noorusarmastustel. usu ja lootuse osa on kordades väiksem. aga midagi siiski on.
kõik muu tuleb nende kolme järgi.