praktika sai ka tehtud. nüüd on aruanne veel teha. plusspunkt enda ees kirjas.
õnneks on nõudmised seekord imetillukesed.
Volvo püsib liiga hästi teel. oma meelest tegin midagi segast (seesmise agressiivsuse mõjul) – aga auto käitus liigagi hästi. igav, ma ütleksin! võisiis et, tegelikult äkki vedas hoopis..
aga need raplamaa külavahejalgratturid peaksid küll liiklemist õppima.
Aasta: 2007
järelkaja
et siis tänu kõigile, kes mu peole jõudsid või mõttes meiega olid ja üleüldse. kinkidega vedas ka. spetsiaaltänud Kuningannale 🙂
ja siis pärast käisime me külas Naksikul, kes oli tööl ja ei saanud tulla, ja muidugi pidin ma tõestama, et nende vannid on väikesed ja Kuningannale rääkima vanni peatugedest ehk siis millised neist on mõttetud. aga Ermo tegi samal ajal pilti..
kuidas mitte igatseda
‘how can I miss you if you won’t go away?’ ütles ta tuntud ütluse ja tal oli õigus.
ei, ma ei igatse. vist. aga nii põhimõtteliselt.
kergelt ülesmäge
ma polegi rääkinud selle nädala positiivsetest pooltest. sest neid on üle tüki aja.
näiteks töörindelt, ma sain ühe projekti omale, mida ma väga tahtsin. sellel pole mingit seost praeguse töökohaga, hoopis mu õpingutega. siiras rõõm selle üle 🙂
ja siis et mind on peaaegu vastu mu tahtmist tiritud välja paar korda ja ma olen hakanud aegajalt jälle tundma, et ma elan. tähendab, lootust on. et sellestki august õnnestub välja ronida.
juhuste ja inimeste abiga.
võrdõiguslikkus pole alati hea
üks tuttav meesterahvas tsiteeris hiljuti mulle mingit teist meesterahvast, umbes selline asi oli: ‘naised asi on naudingut saada ja meeste asi on neile naudingut pakkuda’.
ma leidsin, et see loogika meeldib mulle täiesti. kõige laiemas plaanis.
egoistlik?
küllap vist. ma tean, et ma olen nõudlik.
aga ma olen hea, kui minuga ollakse hea. või midagi sellist.
rm & tema mõtted
laps harjus siin vahepeal hommikul putru sööma eksole. täna siis rääkis mulle, et me võiks elada talus, meil võiks olla lehm ja me võiks olla linnast mitte väga kaugel. et siis saaks lehmalt piima ja poest käia helbeid toomas. ma ei taibanud küsida, et miks me ei võiks neid siis ka ise kasvatada. rääkisin hoopis, et lehm nõuab palju tööd ja hoolt ja me ei saa siis kusagil reisil käia.
tema arvas, et võiks paar meest olla, kes hoolitsevad põldude ja lehma eest, kuni me ära oleme.
ja veidi hiljem hakkas rääkima, kuidas tema tahab kalameheks saada. et tema püüab kala, siis viib poodi, poes puhastatakse ära ja pannakse müüki, üks inimene ostab ära ja sööb ära ja saab tugevaks. et kalamees on tore olla.
oh lapsi ja nende süütuid fantaasiaid 🙂
