vihm on siia jõudnud.
on detsember ja ma tahan lund-lund-lund. nagu oli laupäeval, lumi ja miinuskraadid ja liiga pime metsavahel, et pilti teha.
ja see hääletaja, kelle me tagasiteel peale võtsime ja kellest ma ei saanudki aru, mis tema jutust oli tõsi ja mis fantaasia. sest sellised inimesed ei valeta. nad pigem räägivad seda, mis on mõtteis. isegi kui see pole väga reaalne.
nagu oleks talle ilmselt mõttetu olnud selgeks teha, et pole mõtet keset külma ööd üritada Imaverest Valklasse jõuda ja üldse. sest tal oli see pähe võetud ja seega tundus kõige mõistlikum ta ära viia.
kui ta siis umbes kolmas kord üritas mõnda oma joonistust meile maha müüa ja hakkas rääkima raadio Elmarist, siis kadus mul vahepeal järg ära. keskendusin kaardilugemisele – ma pole neid teid pimedal ja libedateelisel ööl sõitnud.
ta joonistused olid küll veidi naivistlikud, kuid väga hea joonega. ei mingit kahtlust ega kõhklust. oli joont ja oli rütmigi. värve ka. ma soovitasin tal praegusel hooajal mõelda jõulukaartidele, kui ta midagi müüa soovib. sest A3 pilt nõuab ju ruumi, kaart mitte väga. kuigi ega temast vist eriti müüjat ei ole nagunii. kuigi ta võttis selle autoski mitu kord teemaks, oli näha, et see polnud talle lihtne.
aga ta on grupi peal, mõned aastad tagasi autoavariis jalakäijana kõva matsu saanud ja mulle ikkagi meeldib pigem see stiil, et ta siiski üritab midagi teha, mitte ei istu niisama, käsi õieli, tänavanurgal.
kaaslaselt tuli soovitus,et ta läheks Selverisse tööd otsima. tõesti, poed vajavad ju igasugust personali ja küllap ta abitööliseks sobiks küll. muide, ta ei joo. ja tal oli piisavalt taiplikkust, et maantee ääres helkuriga õhus ringe teha, mitte pimedas niisama käsi õieli seista.
pilte me talt ei ostnudki (sularaha polnud, üks kuuskedega oli küll muidu täiesti muljetavaldav lausa), aga ta sai jupp aega soojas autos sõita, Valklasse kohale, ning ma andsin talle peotäie mandariine kaasa.
ning, nagu mu kaaslanegi, ma loodan, et tal läheb ikkagi hästi.
