mõnel ööl ei kukugi laibana voodisse, vaid jään öösse lage põrnitsema.
isegi kui lagi on hall, kaugel ja tegelikult ei olegi lagi.
aga siiski olen liiga väsinud, et minna teise tuppa ja teha ööunne pandud arvuti veel korra lahti ja oma mõtted kirja. liiga väsinud, et mõtted paberilegi kirja panna.
ometi on pea neid täis.
neid meenutusi ja kohti ja inimesi ja värve, mida ei ole tegelikult olemas.
hommikuks tulevad värvid õhku, aga mõtetest need kaovad. jääb järgi hall, nagu taevas ja linn mu ümber.
ma panen silmad kinni ja kukun.