Playing God on selline veriste filmide hulka kuuluv teos, mis mulle meeldib. ma ei tea isegi, miks mingid sellised asjad mulle meeldivad. sest tegelikult seal ju pole õieti midagi. aga siiski! detailid, ma arvan. särgimaterjal. prillilõige. musa. kaader.
ma ei tea mis seal on. miks ma seda vaatan. ma vihkan verd ja vägivalda.
punane vein muidugi. ja inspiratsioon ja puha. ma tahan suudelda.
no ja see rummikoola pudel, mida ma Dakile ja Evule lubasin ja mis ikka on autos, aga enam üldse mitte eriti kaugel. aga ikkagi autos.
kogu see pesu ja värk on kassikarvu täis. Evelin magab rahus ühe t-särgi peal, mis pole õiges kohas ja see ei huvita kedagi. sest ma olen ainus ärkvel hing siin korteris ja ma vaatan veel kord seda filmi ja I like to have another reality.
ma ei taha vist enam kunagi teha sellist 8h/5p tööd. äkki ei peagi?
see on ainult minu teha. iseendale võin ma vabalt jumalat mängida.