Marillioni ‘Script for a Jester’s Tear’ on just sobiv pala, mille kõrvale lahata oma 7-aasta tagust suhtelõppu. inimesega, kellele, nagu selgub, olen mina olnud see elu südamepurustaja. või peaaegu. lähtuvalt mu teooriast, et meestel on üks südamepurustaja – sest hiljem enam ei lasta nii ligi endale ja poetakse selle ühe varju. kasvõi alateadvuses. kuigi ma olen piisavalt kogenud, et seda öeldakse ka välja, kui vaja. või ka siis kui pole vaja.
lõpuks ütleme me üksteisele neid asju, mida oleks pidanud rääkima palju varem. aga me ei osanud, suutnud, tahtnud. ei olnud valmis. sest tegelikult oli see vaid üks lühike suvi. liiga lühike, et kõigest arugi saada.
rumalus. uhkus. hirm.
mõned asjad on sügavamad, kui välja paistab. kui välja näidatakse. kui aimata oskaks. ja kui neist kunagi aru saada, pole enam midagi muuta.
mul pole mõtet andeks paluda. sest ma olen seda vist juba niigi saanud. peale pikki aastaid.
selle tehtud valu olen ka tagasi saanud. kiiremini, kui oleksin tahtnud.
elu läheb oma spiraali mööda edasi. ja nii ongi hea.
kuigi vahel tahaks tagasi hüpata.
7 aastat selguseni
õnneks ei saa.