Päev: 15. august 2007

peale paari lühemat või pikemat kohvipausi olime eile õhtul platsis. antonio ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal me ometi jõuame – ja see polnud tüdimusesegune ootus. igal juhul kui keerasime viimasele teejupile, siis ta hakkas ärevalt seletama, kui rõõmus ta on, et me lõpuks kohale jõuame.
no ja siis kui me siin olimegi, põrutas ta üksi esimese hooga terve selle hoovi läbi. absoluutselt ebamemmekalikult. ehk siis mina ei pidanud tal sabas olema.
enne magamaminekut pidime nahkhiiri ka nägema. see oli must. ta lihtsalt keeldus enne magama minemast. nägimegi. neid ikka lendab siin ringi.
hommikul kinnitas ta mulle, et see saunamaja siin ongi meie suvemaja ja üritas mind veidi aega endaga koos välja meelitada. ukse vahelt temperatuuri proovides aga nägi ta taadut õues (peremeest noh) ja seejärel põrutas üksi minema. ma sain tunnikese uneaega juurde. vahepeal käis mulle seletamas, et kuidas ta on ehitusel juba liiva loopinud ja kadus jälle. häälte järgi sain aru, et ta leidis öösel laekunud taadu omad lapselapsed ka üles.
hakkan end siinsesse rutiini sättima.
counting. umbes 60 on jäänud. tundi. reedeõhtuni.