Kuu: juuli 2007
autopesu (ei, ei ole topless)
veidi enne Annat alanud tugev vihmahoog lahendas mu autopesumõtted. isegi aknavedelikku polnud vaja poole tee pealt hankima hakata.
miks ma vale mojito sain
selle pärast siis jäi tänane jõhvikamojito joomata. sest loomulikult oli Angel paksult täis ja loomulikult poleks me seal hetereopaarina end hästi tundnud, kui ka oleks kuskile nurgale sättind.
tundsin end täitsa ahistatuna.
Texase mojito polnud nii veenev, aga sellisel hetkel parem kui ei midagi.
roos tänavalt
ma olen kuidagi päeva võrra maas blogiga 😛
eile siis, tähendab, kui õhtul läbi tuule jalutasin kodu poole, pea paksult mõtteid täis, tuli üle tänava mingi kohaliku baari poole mees, roos näpus. kergel joogine juba.
jõusid minuga kohakuti ja ulatas selle lille mulle. mh?!
muidugi järgnes kohvile kutsumine, millest ma kergelt ära pareerisin. tüüp isegi nagu ei solvunudki, vaid läks siis üksi sinna baari.
einojah.
tuju tõusis umbes kolmeks minutiks, et siis tagasi kukkuda.
Lohusuu kalalaat
kui ühe asja nimi on ‘kalalaat’, siis võiks seal kala olla ikka rohkem kui paaris letis. värskest kalast polnd haisugi – aga võibolla hommikul ikka oli seda ka. igal juhul üsna nõrk 🙁
muidu nagu laat ikka – natuke seda kraami ja natuke teist kraami, käsitööd sekka ka. vast kalapüüginänni tiba rohkem kui muidu.
oma kala ostsime ikkagi Raja külast. kurki muidugi ka 🙂
hilisöö
öötöö öötöö
päevased emotsioonid on läinud. öös on tühjus ja kättesaamatus.
lõpuks jõuavad kohale päeval öeldud sõnad, näed nende taga rohkem, kui esmalt aimasid. midagi lükkad eemale ja millessegi klammerdud.
mingeid asju ei taha teada ja millessegi loodad.
tasakesi ja vaikselt.
allud kassi leebele survele ja kerid end tema moodi tuttu ära.
see jube perekool
et kui kusagil seltskonnas öelda kõva häälega sõna ‘perekool’ ja halvimal juhul veel, et sul on sealt tutvusringkond, siis põgenetakse su juurest ummisjalu või vähemalt peetakse mõnevõrra napakaks.
onju.
aga tegelikult on seal taga märksa rohkem, kui arvata võiks.
näiteks ka sama foorumi baasilt välja kasvanud paar mudu seltskonda. omamoodi tugigrupid. aitavad nii moraalselt kui ka füüsiliselt.
lapse esimesed elukuud oleksin ilmselt hullunud, kui poleks olnud neid inimesi toeks. ja nii edasi ja edasi. kuni tänapäevani välja – kui mul on vaja veidi kodust tööd teha või kasvõi trenni minna ja pole last kuskile panna, siis saan kas koos läpakaga minna kellelegi külla (et lapsed möllavad omaette) või siis lausa lapse mõne teise omasugusega mängima jätta. ja ongi sellised inimesed, kes seda lahkelt ja probleemitult teevad.
moraalne tugi on jah, teine pool. seda saab sealt ka kõvasti.
nii et, tänud sellele seltskonnale 🙂
ja palju mul oleks sobivas vanuses lastega tuttavaid muidu?
(ja tõesti, foorumisse pole ma ammu sattund)