laps harjus siin vahepeal hommikul putru sööma eksole. täna siis rääkis mulle, et me võiks elada talus, meil võiks olla lehm ja me võiks olla linnast mitte väga kaugel. et siis saaks lehmalt piima ja poest käia helbeid toomas. ma ei taibanud küsida, et miks me ei võiks neid siis ka ise kasvatada. rääkisin hoopis, et lehm nõuab palju tööd ja hoolt ja me ei saa siis kusagil reisil käia.
tema arvas, et võiks paar meest olla, kes hoolitsevad põldude ja lehma eest, kuni me ära oleme.
ja veidi hiljem hakkas rääkima, kuidas tema tahab kalameheks saada. et tema püüab kala, siis viib poodi, poes puhastatakse ära ja pannakse müüki, üks inimene ostab ära ja sööb ära ja saab tugevaks. et kalamees on tore olla.
oh lapsi ja nende süütuid fantaasiaid 🙂