tegelikult vedelen ma päevad läbi mittemidagi tarka tehes. vahepeal vean end õue väikesele ringile. rattaga, autoga, jala. vähem kui võiks. sest aega on ju laialt.
aga ma ei taha.
ma ei viitsi millelegi mõelda. ma eriti ei peagi.
Fay Weldoni lühijutud sobituvad hetkel imehästi. jutud naistele, mis pole siiski kokku tavaline naistekas. talt on nüüd üks uus raamat ka, tema teoseid tundes võiks sellegi läbi käia. mitte et ma usuks, et seal ongi õnne retsept. minu õnne retsept on kusagil minu sees, aga viimasel ajal on seda nii harva leida.
ja kui see on läbi, siis on sobiv lektüür kaltsukast mõne krooni eest ostetud ingliskeelsed thrillerid, millede juures kogu mõtteaur läheb võõrkeele peale ära. ja seal polegi muud vaja.
eile hommikul ma ärkasin kummalise vaikuse peale. igapäevast tuult ei olnudki kohal. veider tunne oli. pärastlõunal hakkas siiski tuult tulema.
täna on kõik normis, tuul lõõtsutas öö läbi ja tänased lained on suuremad.