et kui kusagil seltskonnas öelda kõva häälega sõna ‘perekool’ ja halvimal juhul veel, et sul on sealt tutvusringkond, siis põgenetakse su juurest ummisjalu või vähemalt peetakse mõnevõrra napakaks.
onju.
aga tegelikult on seal taga märksa rohkem, kui arvata võiks.
näiteks ka sama foorumi baasilt välja kasvanud paar mudu seltskonda. omamoodi tugigrupid. aitavad nii moraalselt kui ka füüsiliselt.
lapse esimesed elukuud oleksin ilmselt hullunud, kui poleks olnud neid inimesi toeks. ja nii edasi ja edasi. kuni tänapäevani välja – kui mul on vaja veidi kodust tööd teha või kasvõi trenni minna ja pole last kuskile panna, siis saan kas koos läpakaga minna kellelegi külla (et lapsed möllavad omaette) või siis lausa lapse mõne teise omasugusega mängima jätta. ja ongi sellised inimesed, kes seda lahkelt ja probleemitult teevad.
moraalne tugi on jah, teine pool. seda saab sealt ka kõvasti.
nii et, tänud sellele seltskonnale 🙂
ja palju mul oleks sobivas vanuses lastega tuttavaid muidu?
(ja tõesti, foorumisse pole ma ammu sattund)