tänaöistes unenägudes olid mingid inimesed minevikust. suvalised, kolleegid või ülemused. ma nagu läksin tööle kuskile, mis otsapidi allus ühele mu endisele töökohale ja ühel endiselt (mees)ülemusel oli kuidagi liigagi hea meel, et ma jälle tema alluvuses töötan. tjah.
trammis sõites tuli meelde elu enne last. et mis probleemid siis olid ja mille peale raha kulus ja üleüldse. kuidas on muutunud need majad ja kogu linn selle ajaga.
lõuna ajal vaatasin aknast välja. inimesed, bussid, trammid, autod, langev lumi. ja meenus paar muud seika kusagilt minevikust. rõõmsad hetked, nukrad hetked. foto lapsest minu süles veebruari pärastlõuna soojas valguses. ja veel muud. ja veel kibenukrat muud.
mõnes päevas on rohkem minevikku kui olevikku või tulevikku.
kergelt uimane pea on viimaste päevade kohustuslik koostisosa.