me istume, joome oma kohvi ja ma tunnen, et me oleme võõrad.
tegelikult ei olegi rohkem öelda. sellegipoolest me ütleme ja naeratamegi selle juures. ma ei tea ju, mida sina tunned ja mõtled. see polegi oluline. isegi kui midagi mu sees veel üritab seda oluliseks pidada, ei kao kusagile teadmine, et see on enesepettus.
ma jälgin hoolega oma liigutus, et sinuga juhuslikult mitte kokku puutuda. ei ole vaja.
lahkudes lubame, et peatselt jälle. ma tean, et ma ei istu sinuga enam kunagi.
elu keerab asju kummaliselt.