öö kisub külmaks. ma kohendan salli ja panen käed taskusse, et veidigi sooja saada. tempo tõuseb märkamatult, vaiksest jalutamisest on saanud peaaegu et jooks. sooja ei anna see ikkagi.
külm on hiilinud salaja. enne oli ju päris mõnus ja ma ei saa aru, miks enam ei ole. vähemalt ei saja, seegi on hea ja üritan endale kinnitada, et siis oleks veel külmem. et praegu ei olegi viga. ja et tegelikult külma vastu saab end riidesse panna, palavuse vastu ei aita miski. alati saab olla hullem. aga see ei lohuta. praegu mitte.
ma ei tea, kaua ja kaugele mul minna on. ma tean, et kusagil on soe ja ma pean sinna jõudma. ma loodan sinna jõuda. see on nagu Lumekuninganna lugu. peaaegu. ainult tegelikult olen mina Kaj, mitte Gerda. või unenäoliselt mõlemat korraga. mõlemad on minus ja pole ka. ma tunnen külma, kui Gerda mind otsib ja ma olengi tema. ja ma olen Kaj, kes on Lumekuninganna võimuses. Kaj’l on peaaegu et paremgi, tema ei tunne. kui see on hea. Gerdal on raskem, aga ta tunneb.
tuul vihiseb näkku, ma tõstan jalgu kiirelt üksteise ette, ma püüan tuulde visata mälupilte ja tundeid, mida ma ei taha. see kukub jälle läbi, aga ma üritan.
seal kusagil ootab mind soojus. ma pean ainult liikuma sinnapoole. ma ei tohi enne ära külmuda.
Aasta: 2006
20 minutit emaga
hommikul tegin äkkpõike ema juurest töölt läbi. hüppasin trammist maha peaaegu viimasel hetkel.
ma pole päris ammu vanematele korralikult külla jõudnud. ameeriklane, kool, haigused, kehvad ilmad (mil ei taha lapsega trammi-bussiga seigelda). hea on vahel nendega rääkida. palju jääb rääkimata ka, aga kunagi ei saagi rääkida kõike. mul on natuke kahjugi, et ma ei suuda nii mõndagi olulist vanematele rääkida. kusagilt lööb miskit ette ja nii paljutki minu elust jääb neile teadmata.
eks ma jään nende suhtes end küll alati lapsena tundma. ma ei ole olnud mingi hullult vastuvaidlev laps, kes oma tahtmise peale jätab. pigem olen olnud seesmiselt arg laps, kes kuulab päris hästi, mida vanemad talle räägivad. no muidugi mitte alati ja muidugi elan ma nüüd oma elu – aga nende arvamus läheb mulle vägagi korda ja ilmselt on nemad ühed vähestest, kes suudavad mind väga sügavalt haavata. muidugi on see pärit minu seest ja muidugi ei kasuta nad seda kuidagi ära. ma arvan, et tihti nad ei aimagi, kuidas ma tunnen. või siis aimavad, aga ei näita välja. emasüda tunneb rohkem, kui laps aimata oskab (omast kogemusest õpin seda nüüd).
igatahes arutasime mingeid asju, vahele nipet-näpet siit-sealt. lihtsalt hea oli.
kui ma kurtsin oma eilset hullu peavalu, andis ema mulle ühe šokolaadi kaasa. see hommikune paarkümmend minutit läks küll kiirelt. aitäh, emme 🙂
midagi on juhtunud..
aga mina küll ei tea, mis..
5min hiljem:
kiirabi on lahkunud, esimene troll ka. asemel on politsei. teises reas natuke eespool seisab üks kaubik. nojah, ilmselt keegi üritas üle tee bussile-trollile joosta ja kaubik põrutas otsa. siin neid sebijaid ikka kogu aeg..
autod saavad mööda sõita vastassuunavööndist ja trollid seisavad, kuna ei mahu mööda.
hall
peavalu ja täielik motivatsioonipuudus. lootsin, et trenn teeb asja paremaks, aga välja tulles hakkas hoopis vihma sadama ja seega polnud lootustki. peavalu on otsaees ja kaelas. kahes kohas korraga. võimatu. piisavalt vaikne, et tableti järele mitte kahmata. roheline tee? kohvi rohkem ei taha.
hommikused punased saapad olid ilusad. tegelikult hea, et minu suurust ei olnud. kahju ka. mhh. vahel kaalub tarbija minus üle mõistlikkuse. ometi tahaks ju natuke kena ka olla. ähh, see ei sõltu asjadest ometi.
püüan mõelda, mis võiks mind cheer-uppida. kõik on kättesaamatu. ma pean vaatama iseendasse, aga sealt peegeldub vastu seesama hall vihm..
vihmane tipptund
vihm sajab ja Narva maantee – Laikmaa ristmik on autodest umbes. ei liigu ka need autod, milledel on roheline tuli. poen seisvate autode vahelt läbi ja vaatan, et esimene tramm sobib mulle. see on aga üsna täis ja järgmine on samuti sobiv number. lippan vilkuva rohelisega esimese trammi eest üle tee ja jään ootama, et teine teeks oma peatuse valgusfoori all ka – Hobujaamas tavaliselt peatuvad nad alati korra foori all ka, isegi kui tagapool on seisnud. panen vihmavarju kinni ja vaatan, kuidas tühi tramm minust peatumata mööda libiseb.
järgmised 3 trammi liiguvad vales suunas. seisan vihmas, vaatan sentimeetrihaaval liikuvaid autosid ja tunnen end natuke idioodina.
lõpuks tulev sobiv tramm on täis, teist ei paista, mul pole aega oodata.
autoteed on endiselt umbes.
nädalavahe nutt ja hala
vaikselt paranen ja peamiselt on vaid veel pea uimane. ma ei tea mis viirus see mind niimoodi niitis. ilmselt aitaks seda uimasust kaotada nina tihe loputamine. tundub põsekoobastest tulevat see uimasus.
viimase paari päeva ilm on ka kõike muud kui rõõmustav. lapse lasteaia sügisnäituse projektiga polegi seetõttu saanud tegeleda. noh, tervis + ilm kokku.
kirju koer
peaks tegema kirjut koera. see kass arturi kook ei meeldi, ma ei fänna ei iiriseid ega maisipulki – seda oleks ju poest saada samas. korralikku kirjut koera pole – see, mida Selver pakub, on rummiessentsiga ära rikutud. mulle meeldib rumm ja rummikoogid, aga no kuulge, see pole see kook ju!
ja et teinepäev töö juures ka retsept käepärast oleks..
2 pakki vanilje- või kohviküpsiseid
250g marmelaadi
1dl rosinaid
3spl kakopulbrit
150g võid
0,5 purki suhkruga kondenspiima (ülejäänud pool purki võib ära süüa, talveks vaja rasva koguda :P)
tambi või pudista küpsised peeneks. lõika marmelaad kuubikuteks. sega kausis marmelaadikuubikud, küpsised, rosinad ja kakaopulber.
sulata kastrulis vaiksel tulel või, lisa kondenspiim. sega läbi. vala see segu kaussi muude ainete peale ja sega ühtlaseks.
aseta segu küpsetuspaberile ja mätsi ühtlaseks ning keera paber koera ümber rulli. aseta külmikusse ja lase seista üle öö.
hommikul on nämm 🙂
