Aasta: 2006
eemal
aga kesk-eestis on veekogudel jääkirme peal ja metsa all lumetupsud. uskumatu.
going nowhere
millal ma õpin ära, et emotsioone tuleb vaos hoida? et peale iseenda ei ole neid kellelegi usaldada? et keepsmailing on see, millega maailm harjund on ja rohkem keegi ei ootagi. kõik muu ehmatab ju. pole ette nähtud, et sa vähegi sügamaid emotsioone kellelegi välja suvatsed näidata. ma võiks juba teada ju. kõik tuleb ringiga tagasi lõpuks.
võiet üldse. vahel mind ehmatab, mida ma endas leian. tegelikult olen ju arvanud, et need paljud on maetud sügavale ära, surnud. olekski lihtsam kui oleks.
ma kardan iseend rohkem kui teised. mina aiman, mis seal sügavustes olla võib.
aga ma luban otsida värske keepsmailingu-maski ja seda truult kanda.
kuni järgmise korrani.
(aitäh, co! we all need a little help form our firends)
klappides: Air – Virgin Suicides
kesknovember
kiire-kiire-kiire-kiire.
aeglast polegi. kuulge, nii ei saa ju?
olen taas ummikus oma koolimõtetega. üks kaaslane, kellega ma käin, ei ole nõus enam sellise organiseerimatuse eest maksma. mul on ka veel tasumata ja mõtlen asja üle. mingi hulk motivatsiooni kaob ära, kuigi see ei tohiks olla seotud teise inimesega. tegelikult oli see ikka mingi tugi, et okei, üritame koos seal läbi tüürida. ah, maitea. ma ei taha ju päris pooleli jätta ka. poole aasta pealt ei saa ilmselt Tallinna ka üle – või siiski, pean helistama, äkki saaks mingid ained ära teha.
mulle ju meeldib pime aeg ka. küünalde ja hõõgveini ja lumega. mulle ei meeldi see hall. sel aastal oli üleminek värvidelt ja soojuselt hallile päris järsk. annab tunda.
ära usalda iseendki
vahel lähevad mingid kummalised asjad nii sisse, et kole.
isegi kui mõistus ütleb, et see pole ratsionaalne, on tunded midagi muud. kolm korda võib arvata, mis jääb peale. võitlus iseendaga on tühi kulu. energiat läheb rohkem kui asi väärt. tulemus on ettearvamatu. kuidas ma saan ennast usaldada?*
ma tahtsin täna tund enne keskööd voodisse minna.
* – ma siiski usaldan. ma tean et ma jään alati käppadele. piisavalt kordi on veel alles.
laubä
ma saan täna küll suure osa ühest ripakile jäänud projektist tehtud – igatahes on mul olulised detailid valmis ja asi liigub. muidugi tuleb töö käigus mingeid lisaküsimusi ja ehk oleks pidanud asja harjunud viisil tegema siiski – aga ma tahtsin natuke õppida juurde.
hommikul sain siin blogis spämmkommentaaritõrje ka töötama. ootas ammu oma järgi, probleem oligi ühes chmod-is ainult – aga kust ma pidin selle peale tulema ise? õnneks on support-foorumid.
kodus pole ka peaaegu et lillegi liigutanud, kuigi peaks. ei jõua ühel päeval liiga palju.
aga ometi tundub tänane päev natuke kaotsiläinuna.
poiss ärkas (isegi magas lõunat, oh imet), pean temaga kokkuleppele jõudma, et toon ületeepoest piima ja siis saab omale ühe latte kokku keevitada.
maailmaparandaja
While other people sit around and wait for life to come to them, you put yourself out there and make it happen. After all, if you don’t like the way things are, how do you expect anything to be different unless you do something about it?
Determined and dedicated, you’re not afraid to go out on a limb and do what you can to make an impact. You realize change doesn’t happen overnight, and you don’t give up easily even when the going gets tough. That’s what makes you such an inspiration. And it’s also sure to make the world a better place. Bravo!
test ise on siin.
capture happiness!
selline projekt. saada ka oma portreenägemus õnnest 🙂
ei, minul puudub sellega seos.