peast matemaatik

uhh. lõpetasin praegu matemaatika puhtandi kirjutamise, skännin sisse ja mailin ära.
mulle tundub, et ma sain isegi mõnest asjast aru ka, kuigi üldiselt jääb üle loota, et mul enamikku sellest ei lähe rohkem vaja kui allesjäänud matemaatikaloengutes.
ja suured tänud Katile, kes mind juhendas ja muudkui viitsis mulle kõike seletada ja tänu kellele ma nii kaugele jõudsin 🙂

tõnisepäevaõhtune

vaatasin tänast külastajate arvu ja siis mõtlesin, et kas ma peaks nüüd piinlikkust tundma, et pole midagi kirjutanud? sest inimesed tulevad siia, tahavad lugeda midagi uut ja .. huvitavat?, ja polegi midagi.
lõbust ja eneseväljendusest saab pooliti kohustus.
tegelikult see pole ju üldse põhjus midagi kirjutada. või on?
rääkisime täna netis ühe tuttavaga, kes ei käi iga päev mu lehel. ütles, et täna käis ja kas mul pole rõõmsaid asju, millest kirjutada. ei ole eriti jah, pidin tõdema. mis teha, et asjad minu sees hetkel sedapidi jagunevad.
nii et parem on vähem kirjutada.
ja pilte, häid pilte, pole mul ka kohe tükk aega ühtegi tehtud.
mul on külm ka, kuigi toatemperatuur peab õue omale vastu ja kraadiklaas on kõvasti peale 20 kraadi.
poiss köhib ja aevastab ja ma hoian pöialt, et pühapäevaks üle läheks.

kivikesed kõnniteel

tunnen, kuidas graniidipuru muudab astumise ebamugavaks. mõtlen, et kas on võimalus, et õhema tallaga saapad nende kivikeste mõjul katki lähevad. mõtlen veel, et miks on liiv out ja libedusetõrjeks nõutakse graniidipuru? kui ometi liiv uhutakse kenasti veega mulda või mööda kanalisatsiooni jõuba mudaks, kus ta muutub taas osakeses mullaloomeprotsessist, samas graniidipuru on ka peale sula endiseselt asfaldi peal ning selle lagunemine millekski kasulikuks võtab päris kaua aega. liiva on meil kohapeal saada, graniit aga pole meie ‘päris oma’ kivi, kallivõitu ka veel…
valin vasaku teepoole, kus kivikesi on vähem ja tõttan edasi.

kontoriinimese mõttetu hala

ma töötan ühe korporatsiooni alla kuuluvas väikefirmas. mingi osa meist kuulub skandinaavlastele, aga ma pole omandisuhetega väga kursis. noh, ega see ei muudaks ka midagi.
aastaid tagasi aslustasime väikeses keldrikontoris. maja oli sama, mis veel mõnel korporatsiooni kuuluval allüksusel. tegelikult ma ei mäleta, kas me siis juba olime korporatsioon või ei. aga tühja sellest.
aasta hiljem kolisime siia majja, kus ongi peamiselt sama korporatsiooni ettevõted pluss üht-teist veel.
esimesel ajutisel pinnal olime mingi umbes 3 kuud. siis kolisime edasi. püsisime paigal umbes aasta. siis kolisime edasi. siis läksin ma lapsehooldupuhkusele. vahepeal koliti veel. seal olime me vist ikka umbes 3 aastat juttis lausa. ca 9 kuud tagasi kolisime siia ‘ajutisele’ pinnale. veebruarist kolime siis siit ära. tubadesse, kus pole radiaatoreid, on üks õueaken, mis ei avane (no eksole, isegi kui on avatav aken, ei tohi seda ju uutes poppides majades avada, sest see lööb kogu kütte-jahutussüsteemi segi; sa võid siia ära lämbuda, aga akent avada ei või) – küll aga on ohtralt klaasseina vaatega üle mingi esindussalongi. lohutati, et soojapuhuritega saab soojaks. ma olen täitsa tänulik, et ma omale uued kõrvaklapid tööle soetasin (või õigemini, tööandja raha eest soetasin tööandja nõusolekul). kui puhur undab, panen klapid nii kõvasti, et undamist ei kuule. telefoni, muuhulgas, ilmselt ka mitte.
mitu kolimist see teeb nüüd kokku vähem kui 7 aastaga? kui palju me oleme helistanud, et meil on külm/palav/lämbe?
kas ma olen tüdinud..?
P.S. ärge pakkuge firmat ega korporatsiooni. võtke seda kui ulmet 🙂

uudiseid kaubandusrindelt

Stockmanni toiduosakonnas oli müügil ‘Jahimees juustuga’. maksis nii 37.- raha kanti. päris hea pakkumine ju? muidu saab selle raha eest ainut ca pool kilo juustu (maitea, palju koos jahimehega saab, aga natuke ikka), nüüd aga veel jahimehe ka kaasa – ja see viimane peaks ju tagama selle, et ulukiliha hakkab kodus liikuma. ma pean selle üle veel mõtlema, sest samas tahab jahimees ju süüa kah..
kodumaiseid õunu, Polli aiand ja ‘Talvenauding’ (kui mu mälu mind ei peta), pakub praegu Tallinna Kaubamaja toiduosakond, 9.90/kg. pole pealt sileläikivad, vaid sellised vanaema keldri vissid, aga maitsevad imehead!

lapsed, reisimine ja elu

sattusin täna jälle kusagil foorumis ühele küsimusele, kus uuriti, et kas ca 1,5aastasega reisile minnes, oli vist Egiptusesse, ta peab palavaga vastu.
niisiis. jätame kõrvale linnugripi, sest Türki nad ei sõitnud vähemalt. arutame siis, mis tegelikult lisaks palavusega selle reisiga kaasneb.
esimesena tulevad mulle pähe võõrad mikroorganismid. no sellised, mis kohapeal on tavalised bakterid jm ja kohalikele mingit mõju ei avalda. kuuldavasti pidi aga lõunas käinud isegi täiskasvanutest vähemalt pooled kas kohapeal või vahetult peale saabumist siin põdema mingeid kõhuhädasid, erineval kujul. saati siis veel laps, kelle immuunssüsteem on veel tundlikum (hea küll, kuni saab veel rinnapiima, siis on mingi kaitse olemas). selleks, et võõraid mikroorganisme üles korjata, ei pea sööma turult ostetud pesemata puuvilja, piisab kui mahlajook on tehtud kohalikust veest või laps mängib rannal liival ja topib vahepeal käsi suhu. võinoh, midagi sellist. tegelikult on neid õhus ja üleüldse igal pool ja pealnäha tundub, et haigus on tulnud müstiliselt. eks kuigivõrd päästab, kui sööd ainult usaldusväärsetes kohtades ja joo ainult pakendatud vett.. aga laps müttab ju ikka oma soodu ringi :O
teisena tuleb mulle pähe see, et kas tegelikult on lapse närvikavale hea, kui temaga varases lapsepõlves ringi rännatakse? nagunii ei püsita tänapäeval kodus, käiakse lapsega külas, beebikoolis, mängutoas.. ja nüüd veel pikk lennureis, elu hotellis jne. või pole sellel lapsel enam vahet? ma ei arva siin muidugi, et laps nt vanavanematega jätta ja siis ise nädalaks rannale kihutada oleks parem – aga lapsel võiks mingi baasturvalisus tekkida ja mul on tunne, et võimalusel võiks 2-3 esimest eluaastat olla ikka enamvähem tuttavates keskkondades ja neid mitte hullult vahetada (ma ei arva näiteks, et lapsega pidev poeskäimine teda kuidagi arendab, pean silmas just selliseid kuni paariaastaseid – kuigi arusaadav, et vahel on see paratamatus, et pead kaasa võtma).
no ja siis kurdetakse hiljem, et lapsel on keskendumisraskused, tähelepanuhäired jm. mitte kõigil, aga kas ei tundu, et ajaga on seda rohkem? eks kogu elutempo mõjutab seda ja mulle tundub vahel, et mu kaua kodus olnud poeg ongi mingis mõttes nö ajast maha jäänud (ei ole mingi beebikooli ega mängutubade laps olnud, reisimised Eestimaagi peal on alles viimasel ajal hakanud uusi suundi võtma). aga teistpidi, küllap ta sai midagi muud jälle?
mul on muide kahtlus, et ajal, kui tavaliste inimeste liikumised piirdusid hobuse päevateekonnaga, olid närvid rohkem korras. kuigi ma pole selles kindel ja tegelikult võib põhjus olla hoopis elukeskkonnas. sest linn ise on ju ka hullult närviline, kui vähegi mõelda.
tähendab, ilmselt ma olen mingi tagurlik lapsevanem (ja perekoolis ja delfis öeldaks ilmselt veel, et kade ka), kes arvab, et laps ja vanemad võiks ikkagi paar aastat suhteliselt kodukesksed olla. ringi tuuseldada jõuab kogu elu.
või mida mul üldse arvata on, ise läksin 1a8k poja kõrvalt 5ks päevaks Lõuna-Eestise õppima, seda kord kuus; ja peatselt kiman puhkusereisile ilma lapseta..
/üle lugedes tundub see asi kuidagi mustvalge, ilmselt olen ma siin natuke nimme pisut äärmuslik. ma tõesti ei arva, et lapsega peaks 2a ainult kodus istuma/