Aasta: 2006
valu käib öidpidi
päeval magamine pole hea. siis ei tule öösel und, ainult liiga palju mõtteid käib peas ringi. neidki, mida ei tahaks mõelda: unustatuid ja neid, mida tahaks unustada.
hirmud on saanud tõeks rohkem, kui tahaks.
kaks ainepunkti käes
inglise keele test.
4 lk, 40 minutit. st aega oli 90 minutit.
enamik etteantud vastusevariantidega. vali 4st üks. paar asja ise kirjutada. kunagi kätteantud loetud teksti lünkade täitmine poolikute lausetega, mis sealt oli välja tõmmatud ja alla ritta pandud, mõni üleliigne variant ka.
st, juba puhtalt huupi pannes peaks läbi saama.
aga ma ei pannud päris huupi kah. küllap mõni on vale vastus ka.
aga mis kasu ma sellest kursusest sain?
kuidas õppida keelt?
ma ärkasin täna unenäo ajal, kus ma tegin inglise keele eksamit.
eksam oli kummaline, polnud küsimused, vaid mingid sõnad paberil ja nende vahel tuli leida mingid õpitud grammatilised seosed. kusjuures unenäos tuli mingeid kummalisi seoseid pähe küll, mida reaalselt olla ei saa. rääkimata, et see on mingi olematu ja ilmselt toimimatu metooodika. isegi unes ma olin mõnevõrra jahmunud selle peale.
poiss ajas mind üles parajasti siis, kui meile räägiti, et peame ise oma töid ise hindama ja õppejõud hindab seda, kuidas keegi oma tööd hinnanud on 😛 issand-issand!
nojah, tegelikult mul ON homme inglise keele eksam. ma pole üldse kindel, kui hästi ma selle ära teen (läbi saan ikka), sest meie keeleõpe seisnes grammatikatestide tegemises (noh, igasugused lünktekstid jms) ja ma pole kunagi olnud teadlikus grammatikas kuigi tugev. mul on üldse kahtlane tunne, et keelt ei saa õppida läbi grammatika ja keeletunnetust ei saa läbi grammatikareeglite. tähendab, ilmselt on neid, kes saavad ka, aga minu kogemus näitab, et keelt õpib suheldes ja grammatikat õpib muuhulgas päris kenasti ka lugedes. arvamus põhineb muide ka tuttavate keeleõpet vaadates, mitte ainult isiklikul kogemusel. ma tean hulka inimesi, kes on käinud nö klassikalistel (inglise) keelekursustel ja peaks grammatikat jagama imeliselt (ja jagavad ka muide mingis mõttes), aga kes reaalselt kasutades moodustavad päris kummalisi lauseid nii kõnes kui kirjas – kuigi grammatilised vormid eraldi võttes on ilmselt õigemad kui minul keskeltläbi oleks. aga enamasti nad väldivad üldse suhtlemist inglise keeles, kui võimalik. peale mingit aktiivsemat suhtlemiskursuse läbimist (kus grammatikale võibolla ei pööratagi niivõrd palju rõhku) julgevad nad rohkem ka reaalselt suhelda.
selline testisüsteem, nagu meil koolis, eriti sellisel kujul nagu ta oli, on minu meelest suuresti loterii. mul on kahtlane mulje, et suur hulk inimesi, kes ilmselt pole peale keskkooli (ja sellest on mööda minimaalselt 10, paljudel pigem 20a) inglise keelt pidanud eriti kasutama, täitsid neid lünki üsna juhuslikult, st huupi midagi sinna toppides, lähtuvalt enamvähem tunni teemast. mõnel lihtsalt läks tihemini täppi kui teisel 😛
kunagi, aastat 10 tagasi, õppisin ma umbes pool aastat prantsuse keelt. grammatikat me seal eriti ei võtnud, küll aga suhtlesime, pidasime dialooge, laulsime, kirjutasime jutukesi. ma mäletan, et selle poole aasta lõpuks suutsime end kogu grupiga (meid oli alla 10 muidugi) üsnagi kenasti lihtsamatel teemadel rääkida. isegi 5a tagasi Pariisis käies oli sellest veel kasu, ma sain nii mõnestki asjast aru ja suutsin kvartali väikepoes end ka väljendada prantsuse keeles (millest nad arugi said). noh, enam ei mäleta muidugi suurt midagi. küll aga olen ma kindel, et ma sain selle poole aastaga prantsuse keele selgemaks kui ma olen saanud inglise keele kõikide õppimiste käigus (kui ma ei suhtleks, ei loeks ei kirjutaks – puhtalt õppides).
selge on see, et 20 inimesega päris nii ei saa, eriti kui tasemed on väga erinevad. selge on ka see, et ühele inimesele jäävad asjad meelde ühtemoodi, teisele teistmoodi.
selge on see, et homne eksam on ka loterii 🙂
müts sai omaniku..
.. või omanik mütsi. sedapidi vist jah 🙂
ja meestele ei meeldi ikka olla modell, enamasti 😉
elu raamaturiiulis
eile õhtul sai pisut raamaturiiuleid korrastatud.
minu raamaturiiul on üks neid kohti, kuhu kohe päris kindlasti koguneb üsna huvitav kultuurikiht. tegelikult koguneb mul seda üsna kõikjale, äkki peaks mingi sahtli kultuurikihi jaoks tekitama (kuigi see saaks peatselt täis ja ikkagi oleks mujal ka seda :P)?
igatahes, pidin tõdema, et ma ei raatsi ühtegi raamatut ära anda või maha müüa, ka kõige mõttetumaid neist. noh, näiteks on mul päris hulk naistekaid; siis mingeid nõukogude-aegseid teatmetoseid mingi posu; noid kalender-raamatuid 80ndatest (teate küll, siuksed raamatud oli, kalender oli ja igasugu jutte, kööginurgake ja anekdoote ja nuputamist ja üle maailma naljakaid ‘punaseid’ tähtpäevi); 90ndate alguse kriminulle..
õnneks on mingi hulk ka päris väärt raamatuid, kuigi vähem, ku itahaks. ah et meil on raamatukogud olemas? on jah, aga on raamatuid, mida ma tahaks oma riiulis omada, sest ma tean, et ma loen neid jälle ja jälle. ah et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju? minu jaoks ei ole raamatud need ‘asjad’.
vot, tulingi praegu üsna heale ideele – kui keegi mult ühel või teisel põhjusel uurib, mida ma kingiks tahan, siis raamatupoe kinkekaart oleks päris hea lahendus. laps, muide, saigi juba omale sellise kingituse. nüüd peame temaga poodi minema, kus ta saab omale siis ise raamatud välja valida.
lisaks raamatutele on riiulis pilte, vanu lennupileteid, reisidelt korjatud-ostetud nodi. ma püüdsin sellesse mitte süveneda, sest nostalgitsemine ei oleks mulle praegu ilmselt kasuks. pealegi ma ju lähengi nädala pärast peale õige pikka pausi jälle Reisima. mis muidugi meenutas mulle, et pean nüüd meie raamatupoed läbi sobrama ja püüdma mingi hea Barcelona reisijuhi leidma. jaa, netist võib ju lugeda midaiganes, aga ega ma kohapeal, nett näpus, ringi hulgu.
igatahes õnnestus mul eile kuidagi hakkama saada, ilma et ma oleks broüüridesse-piltidesse-mälestustesse uitama jäänud. puhh.
ja natuke sai nüüd ümber grupeeritud-tõstetud ka. lõpuks ometi on kokaraamatutel hingamisruumi, aga lasteraamatutega peab veel ka midagi ette võtma
meenutagem siis..
üldiselt on sellistel päevadel tavaliselt kombeks meenutada, ‘mida ma tegin x-aastat (minu puhul siis 4 aastat) tagasi’. ma vist ühel aastal juba meenutasin ja viitasin. meenus hoopis see, kuidas eileõhtul 4a tagasi ma ei viitsinud omi asju eriti panna värskelt restaureeritud tualettlaua kappidesse ära (aega on), aga lõpuks ikka panin ja kuidas ma napilt enne ühtteist õhtul Rahu poodi (või selle eelkäijasse punases majas õigemini) jäätise järele sõitsin, sest hull jätsiisu oli. votnii.
täna oli pidu
suur tänu kõigile, kes mind aitasid: minu ema ja isa, poisi issi, Merike ja Viktoria, ning Kristi.
suur tänu kõigile, kes kohale tulid või moraalselt meiega olid.
ma arvan, et oli tore pidu 🙂