1 terve meriahven
100 ml. vahukoort
pool pudelit valget veini
punt värsket estragoni
kaks laimi
soola, suhkrut, pipart
pisut muskaati
vein: chardonnay
Volks hiivas pardale ühe ilusa punase, kilo kaaluva meriahuna ning vaaris täna perele ahjus poisi är’.
Ahven tuleb puhastada. Mõttekas on seljauim kääridega ära pügada, et vältida torkeid, aga radikaalid jätavad kala esteetika mõttes terveks ja hoiavad näppusida uimedest eemal. Soomused tulevad meriahunal kergelt.
Ahuna vatsa läheb soola ja siis pool värskest estragonipundist. Ärge kartke, vänge ei jää. Kala turjale ja külgedele sool ning pipar veskist ja kala külje alla klaas valget veini. Ahju 200 kraadi manu 15 minutiks.
Vahepääl maksab kala ümber pöörata ja veidi veel lasta. Siis hakkida ülejäänud estragon, kahe laimi koorest riivitud sukaad ja napilt suhkrut soolase tasakaaluks.
ja koor.
Kala valmimisel too vaagnale, kaste veelkord tulele ja vajadusel toeks valget veini manu pluss jahvatet muskaat.
Lauale laimisektorite ja keedukartuli ning kastmega.
Aasta: 2006
augustilõpp
tundub, et kisub sügiseks.
laps läks sel hooajal siis esimest päeva lasteaeda, astrid näpus. päris probleemitu minek oli. ma vist ikka õige natuke olin mures ka, et üle nii pika aja.
õues on suur kuumus jahtunud, tuleb vihmagi sekka ja samas pole veel liiga külm. tegelikult normaalne august ju 🙂
kultuuritehases
käisin siis täna Kultuuritehases ära, vaatamas nii cassi kui Kalkarifotosid kui ka kõike muud. mõnusalt ja sobivalt sürr oli, hetkesse. mingi musaproov, ühes ruumis läbi põrandaaugu nähtav allkorrusel särki vahetav noormees, veidi nihkes laupäevaõhtu.
väljapanekuid ma ei lahka, pole mingi kriitik. hetkesse sobis kalkari realism paremini, aga mingi teine hetk oleks võind olla vastupidi hoopis.
õunad bussipõrandal
hommikul bussis oli põrand korraga õunu täis, kui ühel mehel üks kott ümber läks bussist maha tormates. inimesed veeretasid õunu jalga endast eemale, bussi tulijad vaatasid ehmunult ja õunad elasid oma elu.
ma tundsin end nagu mingis paralleelses maailmas.
***
siit polegi midagi kirjutada. lihtsalt on mõnus olla. mis sellest, et see on permanentne nõudepesu ja kõik peavad mind ogaraks, et ma igal õhtul põrandat ka pesen 🙂
puhkus ikkagi!
metsast
tegelikult ka. ilm on ilus, mustikas põllus, võrtsjärv ja mustjärv siinsamas, liiklusmüra pole, ööd on siin pimedad. vabalt võib tulla. koer tahab mängijaid ka. ja tööd on ka mida teha 😉 kasse ja lapsi jagub samuti.
sel aastal isegi mobla levib. ja kaart on seal eelmise sissekande lingil. onju 🙂
ära
lõpuks saab liikuma. kes tahab, läheb sinna lehele, helistab ette ja tuleb ka. kui telk ja natuke süüa kaasas, on ruumi lahedalt. kes tahab niisama marju osta, mailigu või helistagu ka.
lõpus on alati vaikus
Ma peaksin alustama algusest. Ma lihtsalt ei tea, kus see on. Kas seal, kui ta sõitis minust mööda ja tundis ära ja hiljem mõtles, mis oli teistmoodi – mu pikkadest juustest oli saanud imelühike poisipea? Või siis, kui õhtusel kohvijoomisel üllatas ta mind üksiku lilleõiega? Või siis, kui peale pikka lõunat süüvisime me veel õhtulgi teineteise silmadesse? Või siis kui ta ajas mu jälgi mööda internetti, et leida oma võimalus?
Ma ei tea. Algusega on raskem kui lõpuga. Algus on alati kusagil kaugemal. Algus on kusagil ammu enne algust. Lõpp on sealsamas, me lihtsalt ei näe seda. Lõpp on ju alati juba koos algusega, olgu siis milline tahes. Ka see, kui pole lõppu, on koos algusega. Mingi lõpp on alati, siiski. Aeg pole veel valmis selleks, et seda näha.
Kusagil seal vahel on need sõidud mere äärde, jalutamised läbi öise linna, õhtused lebamised jahedas korteris, veel lilli, kallistused peatustes. Ta käed ja juuksed ja mu nina vastu ta kaela. Sõnumid ja telefonikõned. Ajatud hetked, kiirelt mööduvad hetked koos, lõputult venivad ootamise hetked. Hetked, mil kumbki tahab olla endast parem. Hetked, mil viskad vaid vihaseid leeke teise suunas.
Aga lõpus on alati vaikus. Ma olen üksi, ma ei näe ega kuule ega ei hinga, ma libisen läbi valge vaikuse, lõputu tunnel, lõputu helendus, ma ei tea kaua ma seal olen, ma ei tea kuhu ma jõuan, ma ei taha kusagile jõuda, aga ometi lõpeb see ükskord, ma kukun maha ja püüan tabada hetke ja kohta. Ma olen maandunud jalgadele, taas kord.
Vaikus jääb. Ükskord murrab midagi sellest jälle läbi.