praegu on popp kirjutada, mis toimus jaani ajal. ma väga ei viitsi. siuke organiseeerimata värk, tallinnast teele, teadmata, kuhu ööseks jõuab. teise päeva hommikul jäeti mind auto ja lapsega kaksi ja nii sai käidud paaris kohas külas, kuhu siiani jõudnud polnudki. mõnes minevikuga seotud kohas sai käidud ka. lihtsalt et .. ei, ma siiski eelistasin mitte mõelda.
lisaks õnnestus mul mingi käkk kokku keerata, teistele sedapuhku. puhtalt mõtlematusest. piinlik.
mingi kummaline kokkusattumus oli veel, millest ülejäänud teada ei taha – aga see jääbki minu enda sisse muiata.
suure hulga pilte tegin filmi peale. aeg kerib kusagile tagasi aegajalt. ma ei paku mittemingit tärminit, millal neid näha võiks.
sõprus on kummaline asi. teda on vahel seal, kus ei oskaks nähagi – ja mõnigi, keda võiks sõbraks pidada pealtnäha, ei ole seda mitte. veel vähem on siin seoseid suhtlemise tihedusega.
