kontorist õue minnes peab sokid jalast ja kampsuni seljast võtma. sest muidu hakkaks palav ju. kuigi, ma olen paras külmavares, eriti siin istudes päev läbi. ma ei kujuta ette, mis peaks kontori temperatuur olema, et ma end normaalselt tunneks. viimased 5 aastat olen elanud korteris, kus ca 23-24 kraadi on normaalne toatemperatuur, see vist ongi mõjunud lõpuks. pealegi kodus ikkagi liigutan end rohkem, ei istu nii pikalt paigal. tean jah, et peaks siingi ja ma ikka üritan püsti tõusta ja liikuda – aga mis sa siin asja eest, teist taga ikka sebid. oleks siis vähemalt suitetajagi, et käiks suitsu tegemas..
õnneks kolleeg (kahjuks see, kes on puhkusel :P) on sama tüüpi. ja tegelikult me ei arva, et umbne kontor oleks parem. aga võiks olla õhutatud ja piisavalt soe 🙂
mulle tuli õues vastu mitu meie maja inimest, kes peaks mind tundma ja tere ütlema ja tavaliselt seda teevadki. hommikul tulid ka mõned. ca 6-7 inimese peale üks tundis mind ära ja teretas. selle peale tundis temaga kaasasolnu ka mind muidugi ära ja teretas ja kommenteeris midagi mitteäratundmise kohta. aga maiteagi nüüd, kas on need prillid või riietus või soeng? sest mille järgi me inimesi tänaval tunneme eelkõige?
Päev: 20. juuni 2006
õhtu. kopli. üksi.
merele ja rannakividele võib ka alati kindel olla.
Incognito – The Principles Of Love