Päev: 6. juuni 2006

vaevaga saabunud uni oli pinnapealne ja kuivava kurguga. lapse uni oli rahutu koos minuga. ärkamine oli märksa kergem, kui ma arvasin.
ma ei tohi selliseid asju enam lubada, endale. aga vahel löövad igasugused segased asjaolud kokku ja kõike mu sees saab liiga palju. maailmalõhkumine ei ole lahendus. isegi see ei aita, et ma pole ainus. eilset Daki sissekannet lugedes oli pooliti deja-vu.
lõppeks teen ma kõik iseendale.
E. vaatas mind hommikul sellise näoga, nagu ta teaks rohkem, kui ma rääkinud olen. nagu ma oleks üldse eriti midagi rääkinud.