Ma tahaksin sult küsida, miks sa lõhud mind, aga ma tean, et ma ei saa sellele vastust. Oma võluval moel sa lihtsalt ignoreerid mind ja mu küsimust, libised sellest üle, teed selle olematuks. Nagu sa suudad ignoreerida enamikku, mida sa tahad. Ühel, teisel või kolmandal moel. Vahel ma kadestan sind selle võime pärast – aga nähes selle tagajärgi, olen vaid rõõmus, et ma päriselt nii ei suuda. Kuigi endal oleks ju vahel kergemgi.. või?
Aga.. sa unustad selle juures inimesed, kelledele sa oled tähtis. Sul on ju neid omalgi vaja, sa tead seda. Ometi miskipärast teed sa neilegi haiget, lõhud neid, suudad olla alatu. Ja siis suudad veel imestada, et kõik ei olegi su suhtes vastutulelikud ja kenad, kui sul neid vaja on. Kas sa tõesti ei näe neid seoseid?
Kas sa mängid Jumalat, arvates, et maailm ongi sinu?
muusika: Massive Attack – Unfinisehd Symphaty