täpi eilse i peale pani see kummaline vestlus.
tegelikult see üllatas, et ta minuga rääkima tuli. tõesti, ma arvasin, et parimal juhul mind lihtsalt ei ignoreerita. seekord läks mööda. ma arvan, et viimati me rääkisime rohkem kui 5a tagasi.
veeretame repliike, küllap me mõlemad umbes aimame, mis teiselt poolt tuleb. eiei, mitte fakte, aga toone. vahele mõni libe smaili, mis ei suuda siiski varjutada kerget irooniat ja sarkasmi. kirbehapukad mälestused. tuimalt arutame asju, mis olid. nagu sa ütlesid, justkui pensiokad rääkimas 63nda suvest. yeah. right baby. you’re so sweet.
ma saan veel kinnitust, et ma oskan tekitada rohkem segadust, kui ma ise ette kujutan. aga ma ei palu sult mitte kõige pärast vabandust. minu poolt vaadatuna on nii mõnigi asi läinud õigesse kohta. sest see polnud ka mulle nii valutu, nagu sa arvata võisid. mütoloogiline kangelane.
aga me loobime palli edasi üksteisele, hopsti, me mäletame veel, kuidas seda püüda. isegi kui me teeskleme seda. oo, ma mäletan seda aastate tagant. kogu selle vaikse irooniaga. ma pole alati osanud seda õigesti lugeda.
võibolla see kõik polegi siiski nii tuim, kui välja paistab. aga ma ei juurdle selle üle. võibolla on mõnigi asi tõsisem, kui välja paistab. ma ei juurdle selle üle ka.
ma tean, et siis ma olin elus ja tahtsin veel. karm tõdemus, millega mul pole midagi peale hakata.