on päevi, mil kõik veereb nagu kera, kõrvalepõikeid pole ja asjad lähevad, nii, nagu peavad. või nii, et ei tekita igatahes mu liikumises mingeid olulisi häireid. kõik on rutiinne, kõik sujub. aga võibolla ei mõtle ma noil päevil lihtsalt, vaid lasen endal veereda, nii nagu just välja kukub.
mõnel teisel päeval aga kuhjub korraga ümberringi ja sisse tuhat erinevat asja, mis ei lasegi veereda. küll lükkab seestpoolt midagi, küll on väljaspool mõjusid. mõnda otsiks nagu ise. minevikku, tulevikku, olevikku. ajad ja ruumid segunevad, ma püüan orienteeruda ja põrkan kogu aeg kusagile vastu ja ei teagi, kuhu suunas liikuda. või et üldsuuna leiad üles, aga nüansid on lahtised. lõpuks suudan hädavaevu õhtusse ära veereda – ja ei oskagi korraga enam kusagile minna. ootamatult on kõik taas harjumuspäraselt tühi. see ajab uuesti segadusse..
ja mõni asi läheb vahel ikka veel rohkem hinge, kui tahaks.