jalgrattahooaeg on siis avatud. ilmselt jääb napiks, nagu ikka. no selles mõttes, et sõidan vähe.
leidsingi, et mulle meeldib sõita kiiresti ja segamatult, tõesti. vähemalt kui ma üksi sõidan. linnas aga nii ei saa ju. sõiduteel ei julge, jalgrattateed on koos kõnniteedega ja nii sõitjaid kui käijaid täis, lisaks veel kõksugu pidevad ristumised vähemate ja suuremate autoteedega. mu juurest kusagile maanteele jõudmine on aga päris pikk tee.
niiet, ma ei tea, mis saab minu plaanist vahetada ratas korraliku ja kena naiste turvalise linnaratta vastu, millega tööl käia oleks mõistlikum kui praeguse asjandusega. tollega ei oleks ju võimalust maanteel eriti mõnusalt sõita ilmselt. a samas .. ma nagunii ei sõida väga palju.. ähh.
Päev: 15. aprill 2006
minu kindel hall
Sellest talvest mäletan ma halli. Ma mäletan veel, et suvel oli värve. Meri, kivid ja kitarr. Soe tuul ja horisondile laskuv Päike. Kui kõik tundus veel võimalik, aga samas mitte. Su sõnatud lubadused puudutasid mind, panid veel korra õhkama ja kadusid seejärel. Ma pidin end tagasi hoidma, et neile mitte järgi joosta. Surusin hambad huultesse ja, veremaik suus, suutsin ma seda. Ennast peab ju hoidma?
Peale seda oli hall. Sügise värvid, punased lehed, lume valevus, peegeldav päike, sinine taevas, lõpmatult hallid pilved. Värelevad hetked. Päevast päeva korduv. Üleeile, eile, täna, homme, ülehomme, üle-ülehomme. Ma naeratan, tõstan häält, tunnen rõõmu, nutan. Kõik on pilvede taga. Siin pole küll värve, aga on alati jahe ja kindel. Ma ei ihkagi siit ära. Aegajalt meenub kõik teisel pool ja ma tahaks rohkem, kui neid helke – aga milleks? Sest värvidega kaasas käib palju muud. Ma ei taha kõike seda. ma kardan neid värve.
Jahe ja kindel ja alati sama. Rohkem ju polegi vaja? Kõik muu on enesepettus.
See, et ma vahel öösiti nutan, ei puutu asjasse.