ringutan ja vaaatan köögiaknast välja. ilmselt kaob päike varsti nonde pilvede taha, aga praegu igatahes veel paistab ja paneb mind ootama sooja ilma, mil saaks aknad lõpuks ometi ära pesta. panen kohvivee üles ja annan poisile krõbuskid ette.
‘elu on ilus’, mõtlen, ’isegi siis, kui hetkel elus kõik ei olegi ilus’. juhhuu!