eilne film tekitas üsna igasuguseid mõtteid ja tundmusi, igas plaanis.
ühelt poolt lugu: põnevust ja armastust, ilmselt oma reaaleluline tõdegi seal taga. teisalt see, mida näed seal üsnagi võõrast kultuurist, maast ja rahvast, millest tegelikult suurt aimugi pole. need Aafrika külad seal ju ongi päriselt sellised ometigi ja nad elavadki päriselt nii. juba sellise elu nägemine tekitab väga igasuguseid mõtteid: et kuidas nad nii saavad (aga ilmselt on harjunud), et kas see on õige (aga õige mille suhtes?), et mis on üldse nn läänemaailma moraalsed õigused (aitame-aitame-aitame, kuid kas abipakid likvideerivad ikka põhjuse, miks nii on?), et maailm on ebaõiglane paik (aga kas on?), et ‘õnn’ on igal pool erinev (jeerum, mul on elukoht, ma suudan oma last toita, ma kasutan igasuguseid hüvesid ja ma pean seda normaalseks, aga miks pole ma väga õnnelik selle juures?), no ja nii edasi.
erinevalt tüüpilisest ‘meerikamaafilmist puudus sellel üliõnnelik lõpp. jah, ‘paha’ avalikustati, aga kaks peategelast olid surnud. ma arvan, et kui see asi oleks üle ookeani tehtud, oleks üks vast ikka ellu jäetud.
igal juhul tasus seda kinno vaatama minna.
pärast istusime sõbrannaga veel linnas, jõime kohvi ja lobisesime niisama. selline päris laupäevane laupäev 🙂