praktiliselt sama hetkel, kui me koju laekusime, tuli meile Küsitleja. Küsitlud oli üle-euroliiduline ja igasuguste euroasjade kohta, suuresti tarbimisteemaline. st, mitte et mida ma tarbin, aga pigem tarbijate-töötajate kaitse, õigused jms.
mingid küsimused eeldasid üsna konkreetseid teadmisi euroliidu liikmesriikidest (‘kas tarbijakaitse on igal pool hea?’ – stiilis asjad; päris sellist küll polnud), nendele oli küll üsna raske vastata. enamasti polnud seda varianti ka, et ‘ei oska arvata’.
siis oli sellised küsimusi, peamiselt lastega seotud teemade kohta, kus tekkis probleem juba sellest, et .. no et kui mingi asi on hea või halb nt 2-aastase puhul, siis see võib pöördvõrdeline olla nt 10-aastase puhul (‘kas ema peaks laste kõrvalt tööl käima?’ stiilis asjad).
no ja siis mingid sellised asjad, kus on vajalik hinnang, aga tegelikult puhas hinnang ei anna õiget infot. no umbes et, ‘kas olete rahul toidu puhtuse tagamiseks tehtavaga?’ – kui ma vastan, et ei ole üldse rahul, siis jääb ju mulje, et minu meelest tehakse vähe. tegelikult ma tahan, et nad ei teeks sellel alal peaaegu midagi, sest kõik on niigi liiga puhas..
no igatahes õnnestus mul sealt end läbi närida ja statistikasse veelkord oma hääl ära anda.
Päev: 19. märts 2006
oli laupäev
eilne film tekitas üsna igasuguseid mõtteid ja tundmusi, igas plaanis.
ühelt poolt lugu: põnevust ja armastust, ilmselt oma reaaleluline tõdegi seal taga. teisalt see, mida näed seal üsnagi võõrast kultuurist, maast ja rahvast, millest tegelikult suurt aimugi pole. need Aafrika külad seal ju ongi päriselt sellised ometigi ja nad elavadki päriselt nii. juba sellise elu nägemine tekitab väga igasuguseid mõtteid: et kuidas nad nii saavad (aga ilmselt on harjunud), et kas see on õige (aga õige mille suhtes?), et mis on üldse nn läänemaailma moraalsed õigused (aitame-aitame-aitame, kuid kas abipakid likvideerivad ikka põhjuse, miks nii on?), et maailm on ebaõiglane paik (aga kas on?), et ‘õnn’ on igal pool erinev (jeerum, mul on elukoht, ma suudan oma last toita, ma kasutan igasuguseid hüvesid ja ma pean seda normaalseks, aga miks pole ma väga õnnelik selle juures?), no ja nii edasi.
erinevalt tüüpilisest ‘meerikamaafilmist puudus sellel üliõnnelik lõpp. jah, ‘paha’ avalikustati, aga kaks peategelast olid surnud. ma arvan, et kui see asi oleks üle ookeani tehtud, oleks üks vast ikka ellu jäetud.
igal juhul tasus seda kinno vaatama minna.
pärast istusime sõbrannaga veel linnas, jõime kohvi ja lobisesime niisama. selline päris laupäevane laupäev 🙂