Aasta: 2005
järg eilsele
mul on taaskord üsna kehv olla. kui ma paar korda selle nädala jooksul olen arvanud, et vaevalt asi hullemaks läheb, siis ma olen eksinud. ma võiksin ju kerida veel voodisse ja tukkuda. aga nagu sel nädalal tavaline, kulub mu vaba aeg pildistamisele. ehk siis ma olen lubanud minna lasteaeda pildistama. õnneks peamiselt interjööri – seega lastega kokkupuudet väga ei tule.
mul on valida paratsetamoli (threflu tableti kujul) ja aspiriini (upsarin upsa, c-vitamiiniga, lahustuv) vahel. võtan aspiriini, see ei tee vähemalt uimasemaks.
ma tahaks olla peadpidi teki all ja põdeda..
pangaarvel on jälle turvaline (ehk siis tavapäraselt kohutava kiirusega nullile lähenev) seis, maailm ei uju enam mu ümber ja kurguvalu asendab kuiv köha, mille juures mu seljast valu läbi käib, nagu viimasel ajal köhimisel ikka. nii et asjad on vist keskeltläbi paremad kui paar tundi tagasi.
ühe maili saatsin ka, kus küsisin ühe töö eest saamatajäänud tasu. arvestades nende asjaajamise kiirust loodan ma ülehomseks vastuse saada.
ujuda on lahe, haige olla mitte
ujula avastamine suhteliselt ühika lähedal (suhteliselt, tõesti suhteliselt) oli päris hea asi. reedeõhtul veetsime vees oma 45 minti ja saunas ka mõnevõrra. vajaliku info sinna laekumise kellaaja suhtes saime ka – no sellist, et mis kell lõpetavad vesiaeroobitsejad ja mis kell on seega riietusruum täis. meeste poolel ei olevat seda probleemi olnud.
igatahes oli marulahetore ja laupäeval tundsin, et mul on isegi mingid lihased olemas. päris kummaline avastus 😉
aga ma ei tea, kust ma selle tõve jälle kord sain. peale ujumist küll mitte, siis olin ma soojas. tekib tunne, et mul on stress või midagi, et ma nii pidevalt haige olen sel sügisel. ma pean selle teema endas läbi töötama.
hullem hulk!
12×45 minti matemaatikat. alustasime kusagilt imaginaararvudest ja jõudsime läbi protsentarvutuste välja maatriksvõrranditeni. see on murdosa meie matemaatikaprogrammist. ahjaa, juureliste murdarvudega arvutasime ka – kui juba murdosa jutuks tuli.
ma ei saa küll hästi aru, kuidas see kõik meie erialaga seostub. keegi vist ei tea. meil oli eile õhtul (vist) mingi ülesanne, kus oli mingi risttahukas ja tuli saada täpselt sama mahuga kuup. aga no ei saanud, sest tulemusse jäu ruutjuur sisse ja seega oli see ülesanne praktiliselt teostamatu. õppejõud hakkas rääkima midagi projekteerimisest ja ehitamisest, aga no see on ju teada, te ehitaja võtab umbes +/- 3cm nagunii ja siis toimetab. et ma võin ju anda talle ette mingi hirmtäpse arvu, aga see nagunii pole teostatav.
kusjuures, mõnigi asi oli huvitav, aga kui sa oled juba umbes 5h tegelend matemaatikaga, siis läheb see huvitav iva ka kuidagi väga mööda.
ohh seda kooli
täna on Selle Kooli esimene eksam. kell 13.15. kirjalik töö, mida nimetatakse eksamiks.
kolm kohtumist, istumistega
Ta istub mu kõrval, prillid eest ära, ma tõusen püsti ja korraga meenutab ta mulle kedagi teist. Hinge lööb valu ja ma pööran pea kõrvale. Ma võiksin peeglist näha ta nägu ja tõdeda, et ei, ta on hoopis teine inimene, aga sellel pole mõtet. Valu on juba tehtud ja ma püüan seda vaatenurka vältida. Aga ma ei saa midagi parata, see sarnasus jääbki mind kummitama.
Ta tuleb autost välja ning ei aimagi, et ma jälgin teda juba läbi klaasi. Või ehk ongi tal natuke selline tunne, et äkki ma olen juba kohal ja vaatan – aga ta ei tea. Pealegi peaks väljas olev pimedus teda kaitsma ja ma ei tohiks teda ju näha. Aga mu silmad ekslevad pimedasse ära ja ma loen ta samme.
Sisenedes otsib ta mind, taban ta pilgu. Teretame, ma tõusen püsti ja istume ümber suitsetajate lauda.
Ta koputab ja astub sisse, naeratab töiselt nagu alati. Chit-chat, kuidas läheb. Naeratan vastu, oh, pole viga, hetkel on tööd. Räägime natuke asjast, mille pärast ta tuli. Oleme asised, nagu alati. Välja arvatud see üks kord kunagi ammu. Ma püüan seda pinget unustada ja olla kainelt asjalik. Olengi. Aga peale ta lahkumist jään jälle kord viieks minutiks lihtsalt istuma.
