ma ei tea, mis on vale ja mis on õige.
igal asjal on rohkem kui kaks poolt.
ma pean valima.
Aasta: 2005
*
nojah.
maailm on korraga liiga kiiresti pöörlema hakanud. ma püüan end küüntega kinni hoida. tasakaal on vajaka. aegajalt.
Raist ja mitte ainult
So-oh. Ei mina tea, aga kuidagi ma selliste asjade otsa komistan. Õigesti öelduna – nood komistavad minu otsa. Leiavad üles.
Mis nimelt? Aga muidugi erakordsed sündmused Eesti Kulinaarias. Nimelt jalutasin üleeila lõuna paiku Balta turul. Õigeuskliku paastujana suund nummer üks – kalapaviljon. Et, noh, mida siis ka pakutakse. Närused ahunad, mis ammu hapuks läind, värske nahk- ja peegelkarp, kena lest ning kolletav tuulehaug. Külmutet kraamist atlandi lest ja siis üksik kurb tegelane eraldi kandikul. Alguses vaat’sin teist, et ei usu, aga siis uskusin, sest tegu oli täiesti ilusa kena elusuuruses astelraiga. Mida astelraiga teha meres, teame kõik: eemal hoida, sest kui saba otsas oleva astlaga saad, mädaneb haav mitu kuud. Aga mida temaga muud teha? Ikka toitu, kõiksugu roogi saab, kui oled valmis vastu võtma lõunamere tugeva ookeanikala maitset. Rai hinna kohta küsisin, sest müüja ei teadnud, kellega tegu ja andis poisi mulle lahkelt käest. Tulem: täitsa terve astelrai maksis 6.20 EEK. Mõnus. Veelgi mõnusam aga, kui taluvõis koos kapparitega ära sai praetud. Uhke värk. Isegi nii uhke, et raiostust sai Karl-Martinit teavitet ja isand oma paar korda rai vasta huvi tundis.
Uskuge mind: et selliseid kulinaarseid leide leida, selleks peab olema kaks asja: nood peavad ise su juurde tulema ning sul peab olema maldamist ning julgust igasugu turuurgastes käia ning silmal kiigata lasta.
tervitelles
Volks
kolmapäevane reportaazh
25.- eest võib tõesti suva asja kinos vaadata, panin jälle tähele.
päris naljakas ulmefilm oli, Riddicki Kroonikad (kunagi otsin lingi ka taha).
ja Räpinas on mingi uus söögikoht avatud, esialgu popp. vana koht käiski lõpupoole üsna alla. no näis, uus peab ehk kevadeni ikka vastu.
nojah. kõik muu jätaks kommenteerimata. üldiselt on moraalselt üsna pingeline aeg olnud. igatpidi. hmm.
aeg annab arutust.
õhtu on ilus, aga tunnis oleme veel. tahaks küll teha pilte, aga kui pääsen, on ilmselt jälle päike juba loojumas. kahju kohe 🙁
läbi nagu..
selle nädala hullem arvestus sai tehtud. noh, hinde saab teada järgmine sess, aga ma ikka loodan positiivset. isegi ei viitsi tshekata, et mis ma õieti vastasin ja mis valesti. pingelangus..
ja nagu ma näen, on mingi neetud spämmimootor siia hunniku läbukomme toppind, mida ma siit küll hetkel kustutada ei jõua..
hiline
mulle jõudis pärale, et homme kiman kooli ära. mingi tempokas nädalavahetus on olnud, aga ma pean ju ometi ütlema, et siit pole lähipäevil eriti midagi oodata.
omal on kahju, et nr. 3 siia nädalasse ei mahtunud, sest sisuliselt on see ju olemas ammu.
Ultima Thule
Ultima Thulet ei tohi kuulata, kui tahad midagi teha. seda ei õnnestu kuidagi taustamuusikaks sulatada.. vaid see istub minu sisse kinni.
Lennelda priiks
Viibib hommikune post, kohvki voodis ümber läeb, keegi [unenäos],
keset platsi uhke viit, aga teine viidi siit, [viidi siit].
Kes küll teab kus lõpeb ots, mis küll peagi kaotab jõu, lennelda priiks.
hinges tuuletu põud, kõrvus kumisemas sound, või vaikus.
Kuigi tean et ei iial lõpe piin, petad vahel siiski iseend
vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust vikerkaar – tõusmas suust.
Ennast näeb ja teisi, kui näeb et jääb üks sein, vahepeale,
kõrgub hiigelvalgusfoor punav silm vaid su pool, jah.
:,: Lase rohelist, vilguta kollastki, kuigi sa mitmeid neid ei puutu iialgi
mis peidus teisel pool, peeglike seinapeal teab – kes on prii
kes on prii – kes on prii. :,:
V. Kobrin, R. Sibul/ O. Arder
üksinduse definitsioon
viimasel ajal olen avastanud enda ümber mitu inimest, kellega mõtted mingil lainel ühtivad. võinoh.. eks ma olen seda tabanud ennegi, aga pole selle peale niimoodi, natuke süsteemselt, mõelnud. võibolla pole ma korraga ka tabanud nii paljusid samalt lainelt.
üks on alati tähtsam kui teised.
tema: huh üksik on olla
mina: mhh.. mul ka, eksole, kuigi ma ei ole Üksi
tema: füüsiline üksiolek pole eriti määrav
mina: nojah.. füüsiline kaksiolek ka alati mitte :O
tema: pigem on üksindus see, et sa tead midagi, mis hinge helisema paneks aga seda pole saada
vahel tahaks nutta selle peale.
Seene-oaroog paastuks, mis igate värskelt mekib
Retseptum säänne on:
võetagu:
100 g kuivatatud hiina musti shampinjone või 350 g soolatud ja siis ilma tingimata magestatud terveid metsaseeni
1 purk suuri valgeid ube
1 suur tomat
2 suurt eesti küüslauguküünt (või äärmisel juhul 5 hiina- ehk poolamaa oma)
pool punti värsket basiilikut
20 g taluvõid
kuivatet oregano (pune)
sool ‘n must pipar veskist
Seenepoikad hakkele ja viiludeks. Siis koos nõrutet ubadega, mis konservipurgist välja valat’ saavad pannile. Juurde saagu suure näpuotsaga oreganot. Enne seda aga on pann tuline ja sulavõi koos tiba oliiviõliga pääl.
Mõned küüslauguviilakad ka manu. Tsirrata üks 10 minti ja siis tulelt maha. Jahutada. Sellele segadusele tuleb manu anda värskelt hakitud basiilik, hakitud tomat, ülejäänud peenestet küüslauk ja sool ‘n pipar. Serveerida jahutet viisil, aga mitte külmkapist tulnuna, sest muidu hangub oliivõli.
Röstsai, avokaadoviilud, valge vein – Torrontes
Volks
tasakaalupäev
eilne pool-laip päev on kompenseeritud tänase peaaegu üleajava energiaga.
kummaline, kuidas mõni väike otsus järgneva teoga võib nii palju positiivset anda, isegi kui faktid räägivad pigem energiapuuduse kasuks 😉
apelsin on ka abiks 😉