stockast ostetud hollandi redised on kohati seebimaitsega. ma pesin need küll ilma seebita üle. oleks pidanud apelsinide juurde jääma.
panen tähele, et küsitluse analüüsimisel on sadu aspekte. pean valima ühe kindla suuna ja selle juurde jääma, mitte risti-põiki läbi käima, segaseks läheb ja ma ei jõua ka.
nädalavahetuseks oleks vist vaja vabatahlikku, kes lapsega vahepeal õues käiks.
Aasta: 2005
juba õhtu?
aeg möödub lõputöö tähe all. märkamatult ongi õhtu käes ja mul on lapsega õues ja ühtlasi poes käimata. nüüd peab siis trügima minema. no tõesti ei ole lahe. aga pole kellelegi midagi öelda ka, see on täiesti mu oma suutmatus aega planeerida.
tera
parim viis valu ravida on seda mitte tekitada.
.. öeldi tänaõhtuses mõrvaseriaalis.
kiired ajad
kool läbi, esimene kala söödud (nämm oli), uus arvuti ehk vana tööarvuti peaaegu töös. jube väsimus ka. paar probleemi samuti.
esiteks, firefox ei installi teemasid, vaid lihtsalt downloadib ära.
teiseks, lõputöö tuleb nädalaga valmis kribada.
kolmandaks on kindlasti veel midagi, mis hetkel pähe ei löö. no näiteks oleksin õnnelik, kui järgmise nädala jooksul leiduks vabatahtlikke mu last hoidma 😉
tegudele nüüd.
koolikolmapäev
igatahes sai äsja selle nädala üks enimkardetud arvestusi ära tehtud. ehk saan ausa kolme kätte.
peale 2 tundi õppimist eile õhtul tõmbasin ajud puhtaks mingi suhteliselt mõttetu 25-kroonise filmiga kohalikus ‘kinos’. peale seda oli reload. midagi isegi jäi meelde.
vale aegruumi tunne ei ole päriselt möödas, kuigi ma töötan selle kallal.
ikka on igal pool vale tunne.
vale aegruum
ma olen kusagil vales aegruumis. kõik nagu on ja nagu pole ka. ajas on mingi hetk tekkinud mingi nihe ja ma olen sattunud valele poolele. mitte sinna, kus ma peaksin olema, aga mingisse valesse aega. täna (eile?) olen ma seda kuidagi eriti reaalselt terve päeva tajunud. kõik, mis ma teen, toimub paralleelselt.. aga kuidagi valesti. reaalsus pole enam üldse reaalsus ja kõik see, mida pole, on kordades reaalsem.
homsest algav kool ün üks valedest asjadest.
kusagil on piir. ma ei tea, kust see läheb. ma tean, mis hoiab mind siinpool piiri, ma ei ihka teisele poole. aga ma ei saa olla kindel, et mingi hetk toimub libisemine..
selline päev siis
ma ‘len väsinud. käisin täna linna peal nende kingadega, mis on küll kenad, aga pikapeale suruvad jalalaba veresooned kinni. ja kaubandus on väsitav nagunii. vähemalt sai poodimineku eesmärk siiski täidetud ja poisile lausa kahed jalanõud ostetud.
avastasin äsja, et kaamera USB juhe on ilmselt tööle jäänud, sest kodus-kotis seda kusagil ei ole ja tööl ma seda viimati kasutasin. aga täna ma ei suuda end küll sundida enam sinna minema, pealegi on arvutivahetuse tuhinas see juhe nagunii tont teab kus. aga tahaks enne kooli kaardi tühjaks teha ju ometi.
les désirs de la terre
siit lugege seda luuletust. see on hea, aga ma ei pane seda topelt ju.
.. me laulame maa ihade laulu.