asine nädal läbi jälle. paar päeva hingata ja vaatab, mis edasi saab.
võiks nii mõndagi kirjutada, aga hetkel ei viitsi. väsimus on.
siiski, uue fotokoti sain kätte, selle üle on küll ääretult hea meel 🙂
Aasta: 2005
viuviu
ma pean:
a) kirjutama ühe projekti, mille tähtaeg on homme ja mis eeldab suure hulga segast bürokraatiat;
b) lõputöö kaitsmise koolis a ette valmistama;
c) lõpueksamiks õppima;
d) mõtlema välja kooli b põhjenduse, et miks ma nende juures kindlasti õppida tahan ning selle ka veenvalt esitama;
e) mõtlema järele elu üle.
pea valutab ja ära ei lähe. eelarve on nii tihke, et midagi head omale lubada isegi ei unista.
lähen tuuldun.
tshahh
mina eitea miks nii kiire on ja kirjutamise tuju ei ole, ajast rääkimata. ega siis see, et lõputöö kaelast ära on, tähenda, et tempo maha läheks. ikka uued asjad peal kohe. a noh, vabatahtlikud, st asjad, milledest ma olen ise huvitatud seejuures. kuigi ka sellised võivad natuke tüütud olla, nt kui nendes on palju bürokraatiat või peab jalaga uksi lahti lööma.
öödest
On Öid, mis jäävad meelde. Sõnad, sammud, puudutused. Mõtted ja aistingud. Ööd, mis tahavad pakkuda sulle kaitset, ent pakuvad vaid seda, mida päeval ei ole. Ööd, mis aitavad luua illusioone. Ööd, milledes oled lahtise silmadega ja ahmid seda, mida elul sulle pakkuda on. Ööd, mis ei tohiks iial lõppeda. Ööd, mis peaksid lõppema teistmoodi. Ööd, mis kaovad liiga kiirelt. Ööd, milledesse tahaks klammerduda…
Aga lõpuks pead ikka avama ukse ja lahkuma Ööst. Sest ükski Öö ei ole igavene.
Läheb palju öid, enne kui tuleb jälle see Öö. Iga kord erinev, aga äratuntav. Öö.
üle antud
lõputöö ära saadetud, nüüd on sellega mingitpidi ühel pool. kaitsmine küll ees, aga seda ma veel ei karda. pealegi võtab see vähem aega. muidugi tööd ära viies, juba kenasti köidetuna, meenus mingi detail, mida ma tahtsin kirjutada, aga jäi ikka kirjutamata. noh, mis seal ikka.
nüüd on tegelikult väsimus peal. pingelangus vms.
niiviisi
kirjutan pikemalt ja panen pilte ka – kui lõputöö valmis. ehk umbes järgmisel nädalal. seni olge õnnelikud, kes täna väljas päikest saavad nautida ja ei pea hämaras toas arvuti taga mõtteid koondama 😉
..kõige enam on kahju lapsest, kes samuti on sunnitud minuga koos toas istuma..
konfi veel..
mingid Opera veebifondid olid imelikud, käppisin fonte ja nüüd on menüü- jm. süsteemifondid ka paigast ära. ja ma ei leia nuppu, et restore defaults. brr. eks harjub ära, aga ikkagi – oma meelest panin küll täpselt selle tagasi, mis seal algselt oli.
kunagi tegeleb siis, kui rohkem aega on vms.
12:24
kirjutasin opera settingufaili üle ja pidin kogu muu jura uuesti konffima. ühtlasi arvan, et ikkagi on fontide nimistus default option ka (vähemalt praegu on), aga ma ei julge seda käppida praegu 😛 ja need valesti näidnud veebid said ka korda. hm.