mingi ajaga on kogunenud asju mu sisse ja ma olen hakanud tõsiselt kaaluma töökohavahetuse peale. ma ei ihka teha rohkem tööd ja mulle meeldib me kollektiiv jnejne, aga viimasel ajal on miinuseid hakanud ka kõvasti kogunema. näiteks on mul pikemat aega tunne, et meie kauaaegsemaid olijaid (st meie, kes me oleme seal firma asutamisest peale), et meid ei väärtustata ja suhtumine kisub kanti, et jäädki eluajaks selleks nö madalama astme töötajaks, kes teeb peamise reatöö ära. jutus on kõik ilus, aga siis tuleb kusagilt jälle midagi kummalist (teod, ikka teod) ja tunned, et jälle on meid ära unustatud või meist üle sõidetud vms. võibolla on siin tegu ka mu üldise viimase aja mingi ‘musta’ perioodiga, aga tegelikult on see juba varasem tunne.
samas, et mida ma siis õieti oskan? suurt mitte midagi. see töö, mida ma praegu teen, on väga spetsiifiline ja kohapeal õpitud ning ega seda polegi eriti palju võimalik meil kusagil kasutada. ühe kooli diplom on taskus, sama asja õpin järgmisel tasemel juurde – äkki peakski neid kuulutusi hakkama vaatama? sest see on arenev valdkond ja see pakuks mulle huvi ka. samas, elama peab ka ja kui ma pole praeguse rahaga rahul, siis mingi natuke suurema summa peale ma vist ei viitsi veel hingega tööle hakata (ma olen laisk ju olemuselt), praeguses kohas küll töökoormus aina kasvab, aga siiski on veel suhteliselt lahe.
kuigi, homne tööpäev undava serveriga toas ei tundu eriti lahe..
tööandjad, tunnustage palun kõiki oma töötajaid ja pidage neid meeles. see ei tähenda hulle preemaid vms, aga tähelepanu ja arvestamist. ja iga-aastane väike palgakorrelatsioon mõjub ka ikka..